Alice digimuutub

Ma olen tavaliselt seda meelt, et enne õhtut ei tasu hõisata või oma pasunat üleliia kõvasti puhuda – kui sa just Louis Armstrong ei ole. Aga kuna ma ei tea, millal minu “õhtu” saabub, siis hõiskan veits ikka. Siin võib. Siin on hea.

Taani liigsöömine, poolteist kuud vahele jäänud jõusaal (kuna ma ei ole suutnud Tallinnas elades ühtegi välja valida), organiseerimatus tööasjades (kalendermärkmiku puudumine) ja täiesti jubedad ärkvelolekutunnid (lõunast varahommikuni) on toonud kaasa teatava põlguse ja väga suure rahulolematuse minu enese isiku vastu.

Lühidalt öeldes: Minu laiskus ja peataolek hakkasid mulle lõpuks raskelt närvidele käima.

Võtsin nädalavahetusel hoogu, käisin koosolekult koosolekule ja pidutsesin natuke ja jõin veini natuke ja sõin kaks pakki kummikarusid ära…ja siis mõtlesin, et okei. Esmaspäevast hakkan tubliks ja asjalikuks ja tervislikuks.

Mõeldud-tehtud!

Esimese asjana läksin oma kodukandi jõusaali üle vaatama. Telliskivi Loomelinnakusse on jõuks tekkinud ja juba ammu nügin oma mõtteid sinnapoole, et seal ikka ära käia.

Käisingi.

Pilt jõuksi FB lehelt

Jõuks on uus ja väike ja tore, aga kahjuks on seal pooled asjad puudu, mida mul vaja oleks. Mis muud kui pean uue kava leidma, mis sellega ühilduks, sest ma ostsin ju kohe muidugi kuukaardi. Motivatsiooni ja kokku(h)oiu mõttes.

Järgmiseks ostsin kalendermärkmiku, läksin Keskusesse ja olin tubli ja tegin asju. Ja siis sõitsin Raplasse ja olin hea laps ja rääkisin emaga juttu. Ja teisipäeval tulin linna tagasi, sain Anniga kokku ja tegin tööd ja õhtul veel filmigruppi ja veel rohkem õhtul käisin läbi tuisu veel Katiga vanalinna kitsastel ja salajastel tänavatel jalutamaski!

Ja terve selle aja on mul lisaks mingi lambalikult õnnis tunne, eriti siis, kui kuulan Florence+the Machine’i ja laulan kaasa nagu mingi nooruke Ellerhein ning võiks peaaegu uskuma jääda, et olen armunud või midagi. Aga võta kinni.
Ja siis olen uues kodus, ärkan isegi vaata et loogilisel ajal, võtan tolmu, pesen pliiti ja täna – täna tegin kartulisalatit!

Mine tea mida või keda ma selle stepfordinaiseliku õnnemulliga peibutan või tõrjun, aga praeguseks sobib.

Esialgu ei ole näha, et asjad otsa saaks, mida teha vaja on. Inimesed, kellega on vaja kohtuda, jutud, mida ajada. Kodus räägin kassiga, poes räägin endamisi, tänaval ümisen laulda, koosolekul võtan sõna.

Kesse uus inimene ometi on, kes minu vana ja väsinud kesta sisse on kolinud ja seda nüüd väsimatu aurumootorina pidevalt töös hoiab?

Mina ei tea, mina ei tea.

3 responses

  1. Mulle meeldib, et ülemised kaks kätt musklis on. Eriti see, mis roosat hantlit hoiab.

    Ja naeratus sai ka pildile. Jeiii.

    Kevad vallutab maailma. Või siis vähemalt südameid:)
    Ja kui südame sees juba kevad peidus on, siis ei jää muud üle, kui rattas ringi joosta, sest kesse suudab kogu selle energia siis tavapärase rutiiniga ära kasutada!?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s