København ♥

Hej!

Käisin Taanis. Olla või mitte olla ei olnud üleüldse küsimus, lihtsalt vajasin Vallo-päevaks romantikapromo asemel nõelteravat huumorit ja hetkelist äraolemist. Ja natuke glamuuri. Ja natuke kainestav-hullutavat bitšimist. Ma vajasin Peterit.

Saime Islandil tuttavaks ja poole aasta jooksul olen korduvalt aru pidanud teemal “Millal ja kus me taaskohtuda võiks?”. Jaanuaris lõin kolksti peopesaga vastu laupa ja mõtlesin, et kas ma rumal olen?! Et mis mind ometi tagasi hoiab. Ja ostsin pileti.
Hoiatasin Peterit ka, et plaanin tulla ja ta sõbrapäeva ära rikkuda. Ta ütles, et võtab töölt vabaks, et asi ikka täie ette läheks. Ütlesin et mina ei võta, aga mina pean ka piletiraha tagasi teenima. Talle paistis see lahendus sobivat.

Nii et läksin.

Läksin 12ndama hommikul Helsingi kaudu Kopenhaagenisse. Peter seisis lennujaama ukse taga silte hoidvate taksojuhtide ja muu massi seas, lilled peos, ja naeratas mind nähes laialt. Võinuks peaaegu arvata, et tal oli hea meel mind näha.

Järgnes see, et sõitsime bussiga kesklinna, läksime tema juurde, ta tegi meile süüa – spaghetti bolognese – ja istusime ja sõime ja sõime ja sõime. Ja siis ta kallas veini ja jõime ja sõime veel. Ja siis ta tõi veel kooki, mille me ka ära sõime. Ja jõime teed ja jõime ja sõime ja siis ilmus veel mingeid komme ja oumaigaad, me istusime ja jõime ja sõime mitu tundi vist. Ja kõige juurde rääkisime ja rääkisime ja naersime ja rääkisime.

Siis ütles ta, et läheme õhtul ühe ta sõbra juurde, kes on alles Norrast tagasi tulnud. Ütlesin oolrait ja vahetasin riided ära. Ja läksime.

Sõber oli tore, sõbra nimi oli Simen. Sõbra juures oli veel kaks sõpra ja nad olid ka väga toredad. Kõige toredam oli see, et Simen oli süüa teinud! Suure kärutäie kartuliputru ja põhjapõdrasousti! Ja siis me muidugi sõime! Ikka kohe kaua ja palju.
Ja magustoitu oli ka. Ja juua. Ja siis me sõimegi. Ja jõime. Ja rääkisime ja naersime.

Ja kui juba päris raske olla oli, siis veeresime koju ja käänasime end suurde-suurde voodisse magama.

“Issand, sa teed magades väga põnevaid hääli,” ütles Peter “tere hommikust” asemel.
Tõmbasin teki üle pea ja huilgasin eiiiiiiiii teeeeeeeeeeee!
“Teed, teed. Eriti siis kui liigutad. Mõtlesin tükk aega, et mida sa küll unes võid näha, aga ei hakanud sind segama, et küsida. Good for you, girl!” naeris Peter ja rullis ennast voodist välja, et meile hommikusööki teha.

Arvasin, et leian köögikapilt paki piima ja kornfleikse või mingi saiapätsi ja natuke juustu, aga… Oeh.
Mainisin ju glamuuri. Ja seda ma sain. Stiilipuhast marthastewartlikku hommikusöögiglamuuri.
Laual olid valge rätiku all kuumad äsjaküpsetatud kuklid, mingi pähklitega määrdejuust ja helesinisele taldrikule rullikeeratud singiviilud. Kannus auras tee ja klaasis oli jääkuubikutega vesi. Pisikestes kaussides olid kommid.

Ja siis…me sõime.

Peale söömist ja naermist ja juutuubidiskot tegin ma paar tundi tööd ja seejärel asutasime end linna peale.

Jalutasime päikeselisi tänavaid mööda ja üle silla ja mina tegin muudkui pilte, kuni ühel hetkel kohtusime Christofferiga, kes on minu taani lemmikpoiss number kaks!

Christoffer – Peter

Ja siis läksime üheskoos sööma kohta nimega Taevas ja sõime burksi ja siis läksime sellisele üritusele nagu Threesome Speed-dating ehk siis kiirkohting kolmikutele! Hohhoohhooo!
Oli ikka nali küll. 40-50 inimest hakkasid mingi maatriksi alusel lauast lauda liikuma ja 2 minuti jooksul üksteisega tutvuma. Vähemalt pool rahvast olid vahetusüliõpilased USAst. Peamiselt sai kaks minutit selle peale otsa kui nimed ja erialad vahetatud said. Siis jõudsin ma tavaliselt subtiitrivalmistamise tagamaid tutvustama hakata…ja siis helises kell. Ja alustasime algusest.
Kui “ametlik” osa läbi sai, parkisin ennast baarileti ette ja lasin veel kahel tuttaval näol – Thomasel ja Nikolajl – enda peale tasuta joogi vautšereid kulutada. Nemad olid leti taga, mina kõlgutasin pukil jalgu ja kõkutasin naerda.

Nikolaj – Thomas

Ja siis sai kell palju ja me tuiasime Peteriga jälle koju tagasi.

Tegin hommikul silmad lahti…

…ja nägin käsipõsakil mind vaatavat Peterit.
“Millest sa mõtled?” küsis ta suurisilmi nagu mingi pervert ja irvitas rahulolevalt mu ehmatust nähes.
Kõõksatasin ja naersin padja sisse nii kaua kuni ta jälle hommikusööki läks tegema.

Glamuur kordus. Sel korral oli kõigele muule lisaks ka südamekujulised šokolaadid. Ikkagi valentinipäev.

Ja siis läksime shoppama. Ja siis sõitsime Christofferi juurde, minul kohver kaasas ja Peteril burks näpu vahel. Pidin viimaseks ööks sinna jääma, kuna Chris elab lennujaamast 10min kaugusel ja kuna mu lend oli väga vara hommikul, siis mõtlesime, et see oleks igas mõttes hea lahendus.
Käisime üheskoos toidupoes, läksime siis tagasi Chrisi juurde ja hakkasime süüa tegema. Ahjukartulid, kana ja brokkoli-feta-peekonisalat piiniaseemnetega. Ja siis muffinid jäätisega. Ja “Õelate tüdrukute” DVD.

Idüll. ♥

Peter läks millalgi 11 ajal ära, kallistas mind hardalt ja lubas, et me veel kohtume.
Meie, järelejäänud, vaatasime telekast mingit BBC komöödiasarja ja vajusime ka lõpuks magama.

Ärkasin kell 6, Chris näitas mulle köögiaknast suuna kätte ja logistasin end läbi jaheda hommiku lennujaama. Unega ja sooviga kilone kott M&Mse osta võideldes jõudsin lõpuks Soome kaudu jälle koju.

Puhkus läbi, püksis käbi. Vöökoht natuke laiem, aga kõhulihased naeru võrra tugevamad.

.

.

Jeg elsker teid, taani poisid. Te olete fantastisk!

3 responses

  1. teadaanne- minu juures sa piimast ja kornfleigist midagi rohkemat ei saa. Aga hea üritus. Peaaegu jäin uskuma, et selline külalislahkus on olemas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s