Rootsi metsas: 1. Jälle õppima

Hoi,

tean küll, et minu välkpostitused veristest igemetest ja plaanidest ja Riia-reisidest ei asenda pikki ja lohisevaid tekste minu tegemistest nagu omal ajal. Ma ei ole isegi Hiina reisist kirjutanud (ja ilmselt ei kirjutagi)!
Aga nüüd raporteerin igatahes kusagilt Balti mere ja metsa vahelt, Stockholmist ~100km kauguselt, armsast mereteemalisest puhkekeskusest Engelbrektstunetist, kus mind ja 19 teist inimest üle Euroopa coaching’u teemadel koolitatakse.

Jõudsime siia eile õhtul ja kuigi puhketoas läks mõnusaks jutuajamiseks, rebisin end sealt poole 12 paiku lahti, et ikkagi une täis saaks magada.

Hetki arvutisse toksitud päevaraamatust:

(Reisist)
Minu mure nohuga lendamise pärast ei olnud õnneks liialt õigustatud. Valus ei olnud ega midagi, aga RyanAir, va raibe, raputas nagu tšehhi tivoli ja lend oli üldiselt üsna ebameeldiv.
Jõudsin Skansta lennuväljale, kimasin kohe Flygbussarna (Stockholmi bussifirma, mis peamiselt pikemaid otsi teeb, nt lennujaamadesse) piletiputkasse ja sain peale 40 minutit ootamist vikerkaarebussile, mis pooleteise tunniga Stockholmi kesklinna viis. Seal läksin riski peale ja 2x kiirema ja 2x kallima kiirrongi asemel võtsin järgmise bussi, millega kella 7ks Arlandasse pidin jõudma.

Jõudsin juba pool 7! Lõin aega surnus ja jalutasin seal kohas, kus me minu arusaamist järgi kohtuma pidime, edasi-tagasi ja alles kell 7 märkasin pisut edasi jalutada, kus juba RFSLi lipuga meesterahvas minu passimist tähele pani ja mind lähemale viipas. See oligi Yvor, kellega siiani workshopi teemadel kirjavahetuses olen olnud. Lisaks talle ootas seal veel hulk rahvast, kes esmapilgul…kuidagi…eakas tundus… Ei lasknud ennast sellest heidutada ja seisin seal rõõmsa näoga, kuni inimesed ükshaaval sõbralikult minu juurde hakkasid tulema ja ennast tutvustasid. Selge, selline komme siis. Nimed muidugi meelde ei jää, aga nädal aega on aega neid õppida – kogemusest tean, et järgmiseks laupäevaks oleme nii kokku kasvanud, et ei mäleta enam aega, kui ma neid ei tundnud.

Poole kaheksaks ei olnud viimane osaleja veel meieni jõudnud, aga korraldajatelt lekkis info, et workshopi paigas täna süüa ei anta, nii et kui kellelgi kõht tühi on, peaks koheselt tegutsema ja midagi lennujaamast ostma.
Olin seni lüheldase ja hirmus toreda läti naisterahva, Jolantaga, ennastunustavalt vestelnud, aga rebisin end nüüd sevenilevenisse (poekett nimega 7/11, mis lahtiolekuaegu peaks tähendama vist) ning ostsin paar banaani ja jogurti.
Ja siis juba läksimegi bussi peale.

Ligi poolteist tundi hiljem, Kappelskärist ja Norrtäljest möödas, metsa vahel, jõudsime kohale. Piltidelt paistnud maaliline järv puhkekeskuse kompleksi taga ei olevatki järv, vaid Balti meri! Peamaja on 40ndatel ehitatud kahekordne puitehitis, kus on õdus puhkeruum vaatega merele, suured konverentsisaalid ja söögitoad – allkorrusel pidi ka jõusaal ning mängude ruum piljardiga olema. Maja kahel küljel on külalistemajad kaheste mereteemaliste tubadega. Kandikult huupi toavõtit õngitsedes ei teadnudki kui suure õnnega ma number kahte valides olen, kuna tuppa jõudes avastasin, et minul on meie maja ainus merevaatega tuba. Täielik luksus. Lisaks ei pea keegi tuba jagama, nii et laian sinakates toonides ruumis üksinda, kohver mööda tuba lahti pakitud ja vannituba minu kola täis. Oo, idüll-idüllike.

Uni oli üsna rahutu, küll oli külm, siis paistis jälle valge põhjamaaöö aknast ja silmapraost sisse… Hommikusöögist aga ka loobuda ei tahtnud, nii et ajasin end kell 7:30 üles ja duši alla.
Majast välja astudes komistasin rusikasuuruse piimja teo (!) otsa, kes mööda kruusateed libises nagu sültjas tank.

Muuseas, tigu jahtisin ma fotokaga hiljemgi, kui õues oli ilusaks läinud. Ja siin on ilus ikka VÄGA ilus! Päikesepaistes sillerdav meri, lauged künkanõlvad ja valged purjekad kauguses… Oeh.

Ja süüa antakse mehesti! Ilmselt pean koju tulles kõhule lisandunud pagasi eest lisaks maksma.

Musi ja homseni!