Eeldamisest. Huumoriga.

Lugesin täna XX sajandis istudes ja süüa oodates üle pika aja toredat anekdooti. Käis umbes nii:

Mees laekub sõbra juurde ja kolistab värava taga, keegi aga avama ei tule. Mees hüüab ja koputab ja lõgistab lingiga, aga ikka kedagi ei tule. Kui ta edasi kolistab, ilmub välja koer.
“Kedagi ei ole kodus,” ütleb koer.
Mees röögatab ehmatusest ja minestab ära.
Kui ta toibub, vaatab koer teda mureliku näoga.
“Sa oskad rääkida…” oigab mees.
“Jah.”
“Kas sa haukuda ka oskad?”
“Jah, aga ma ei tahtnud sind ehmatada.”

Täpselt nii ongi. Ja nüüd arutlege grupis selle üle, kuidas millegi eeldamine tihti suure jama kaela toob.


Oh, you assume, do you? And what did they say about assumptions being the brother of all fuck-ups?
It’s the mother of all fuck-ups, stupid.
Well, brother, mother, or any other sucker!

( – Lock, Stock, and Two Smoking Barrels.)