Tädi Maimu keemilised

Jea.

Keemilised lokid ei ole just glamuuri sünonüüm. Pigem seostuvad kemkadega kirbe lõhnaga lokivedelik, väikese looma sääreluu-laadsed “paha” kummiga rullid ja vanaema jutukad sõbrannad.

Mina, va lokiarmastaja, olen eluaegas selle trikiga hakkama saanud küll, et omale keemilised lasin teha. Suisa kahel korral. Seda õnnetust meenutab siiani 2002. aastal tehtud dokumendipilt, mis mu passi ja ID-kaarti…ee…kaunistab. Sellega on päris palju inimesi ehmatada saanud – Dahlia tõmbas kunagi Coca Colat kurku ja kutsus mind nädal aega Janis Jopliniks, Viper küsis kaastundlikult kui kaua mul see pass veel kehtib. Janiiedasi.

Hmm.

Aga viga ei olnud lokkides! Ei.
Viga oli selles, et ma mingi ulmmõtte tagajärjel oma lokikuhja m u s t a k s otsustasin värvida.

Keemilised on õigel ajal õiges kohas väga kuulid. Hea on, et mul Bombay niiskusest ja Bangalore päikese paitusest püsivalt juuksed ise rulli tõmbasid, muidu peaks ilmselt taaskord juuksurit väisama.

Aga kenjaalsus, mida teiega siinkohal jagada tahtsin on see, et keemilisi ei pea tänapäeval ainult juusse tegema! Boomshakalaka, saage muga kokku ja arvake ise, kus krussitab. vaadake ise!