Kultuuriga vast(l)a kukalt!

JÄLLE kultuuri!

Käisime Elega Graniitvillas teatritükki vaatamas. Polygon teater tükitas seal asja nimega “Maja”, kus Tamur Tohveri lavastamistpidi astusid kaksikrollides üles Karin Rask, Janek Joost ja Kärt Tomingas.
Täiesti asjalik ja omanäoline etendus oli – Mrožek ja Fosse olid peenelt kokku sulatatud ja mind kõditab alati iseäranis meeldivalt see, kui asjad lõpus niimoodi kokku langevad, et tuleb mingi “Oh!” moment sisse. Seda sai.
Aga tagurpidi, etenduse lõpust alguse poole liikudes, pean ausalt ütlema, et 15-20 minutit peale etenduse algust ajas teksti mantralik stiil ja paatoslik kordamine mul füüsiliselt iiveldama.
Olen üldse kuidagi nõrgukeseks läinud – kõva lärm ja pikk jutt ja ebameeldivad helid ja suured rahvahulgad ei tee mind enam lihtsalt närviliseks, vaid tekitavad täiesti füüsilise vastureaktsiooni. Hm.
Igatahes, iiveldus läks üle ja õnneks seal minema ei kapanud, vaid istusin viisaka ja kultuurse inimesega mõlemad vaatused seal ära. Ja hea oligi, et istusin, sest asi läks aina paremaks.
Kärt Tomingas oli etenduses suurepäraselt mitmekülgne ja veetlev, Karin Rask jäi minu jaoks pisut…õblukeseks ja Janek Joost —

Hehee, sellega oli tore lugu. Elet kutsus etendusele üks tore EHItaja nimega Keiu, kes oli etenduse (vist) meediapoolega igatotsapidi seotud ja kes meid seal lahkelt after-üritusele jääma kutsus.
Jäimegi, sest tasuta söök ja Graniitvillas lillutamine paistis reede õhtul iseäranis sobilik olevat.
Keiu ütles meile ka, et pangu me tähele, hiljemalt tund peale veini lahtikorkimist hakkab etenduse meesnäitleja flirtima.
Kui olime juba jupp aega seal kooki söönud ja ots välja paistma hakkas, otsustasime, et oleks hea aeg kodu poole liikuma hakata. Venitasin mantlit selga, kui keegi JÄRSKU mul käsivarrest kinni rabas!
Ehmatasin nii hirmsasti, et hammustasin kiljatust summutatades keelde.
“Ega te ometi ära ei hakka minema?!” küsis käsivart rabanud meesnäitleja meilt traagiliselt. “Kohe hakkab ju tantsimine!”

Läksime ikka. Tantsida ei saanudki. (Vahest teine kord.)

Igatahes, täna on ju vastlapäev ja mul on täielik kukli tunne. Mitte isegi kuklisöömise tunne, vaid…kukli tunne.
Tahaks kaane silmile tõmmata ja vahukoorepilve all magada…magada…magada. Ja kõik viimase nädala jooksul söödud küpsetised – nii vitamiinirikas kui pärmi-lehttaigen ka poleks – ei aita ilmselt erksusele kaasa. Küll aga kukli tundele.
Ja nüüd ma siis olengi siin – töö on mu jaoks välja lõigatud ja ette tõstetud, aga teha seda ma ei viitsi. Küll guugeldan kasside pilte ja kuulan muusikat ja käin nohisedes köögi vahet, lootuses, et külmkappi on vahepeal midagi juurde kasvanud…aga töötada…njet.

Kukli tunne.

Head vastelt.

One response

  1. Kuklike, ma tean seda tunnet. Täna olen ka veidi kuklitundeline, aga seda enamjaolt ikka seepärast, et neid sai viisakalt õgitud ka.

    Kuule, kuidas sulle tantsulavastused meeldivad? Peaks su Gizzelle’ile saatma…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s