Sõna radadel

Unine laupäev!

Kuidas teile jätkuvalt härmas tali meeldib?
Mulle meeldib seda aknast ja akna peal vaadata. Külma ei ole endiselt armastama hakanud. Aga see ei hoia mind endiselt kultuurist eemal. Lisaks sellele, et kultuurselt vähemalt kord kuus lennujaamas Viperit välismaale saatmas käin, jõuan ka mujale.

Neljapäeval jõudsime ema ja Katiga suisa Von Krahli seda va Raua needmist vaatama – etendus “Järgmine voor”, mis peaks (kui ma ei eksi ja tõepoolest, parafraseerin siinkohal julmalt oma mälule toetudes) autori sõnul olema midagi “Eesti otsib superstaari” kohtuniku õudusunenäo tõelisusekssaamise-laadset. A la mis juhtub siis, kui mõni mõnitatud ja kolme kohtumõistja poolt minemakihutatud noortest vastu hakkama peaks.

Tjah, Krahli-tandem Eelmaa-Ulfsak ei vea alt. On tatti, on roppusi, on nilbusele kaldumist ja sellist räpast sakutamist, millesarnast teised teatrid vaatajale ei paku. Ma ei mõtle otseses mõttes, vaid… Krahl sakutab ilumeelt ja arvamust (teatri)kultuurist ja ootusi ja… Ma ei tea. Ma tunnen sakutatust. Tunnen end sakutatult.

Vaielge vastu, kui tahate.

Igatahes, teised kaks – Urke ja see naine, kes oli justnagu Heidy Purga barbi-versioon – ei jäänud ka oluliselt alla. Etendusele tagasiulatuvalt mõeldes, üllatun endiselt, et imepeenikesel Urkel, kel olid jalas veel imepeenemad teksad, õnnestus sinna püstol peita.

Noh, niipaljukest võib ju spoilerdada, et juba Tšehhov pani reegli paika: Kui laval on püstol, peab see ka pauku tegema.

Ja (p)augutegemises on Krahli loomeinimesed äärmiselt andekad!

Teine spoileri(- ja mõnele võibolla ka pettumuse)moment on see, et keegi ei ole etenduses paljas! Krahlile nii omane tillide paraad jäi sedapuhku ära. Ju siis on asju, mida Raud dramaatilise ja jabura saate formaadis siiski ei näe. (Rõõm!)

Aga minge ikka vaatama, teater on ju tore!

Käisin juuksuris. Olen jälle nudi nagu suvel.

Heitsin mõtliku pilgu käesoleva blogi däšboordile, mis analüütilisemale silmale peaks vahel avaldama lugejate psüühhe saladusi või lihtsalt märku andma kust king pigistab; st mida loetakse, mida ei loeta, mida otsitakse, mida leitakse…

Ja silma jäid humoorikad otsingufraasid, millega seesinane blogi netiavarustest üles leitud on. Paaril juhul ka korduvalt! Mõned teemad suudan isegi koju ajada, et millal ja mis kontekstis võinuks selliseid termineid kasutada, aga esineb asju—

No näiteks:

-saba asjad – hirmsasti tahaks teada mida täpsemalt leida püüti
-hällisurm
-valentinipäeva laud – julgen soovitada soolvees keedetud broilerisüdameid! Väga romantiline amps.

-tilla – ???
-alice imedemaal korruptsioon
-igal õhtul kui õndsana magama lähed    
-film kitseke ja jänes – ise ei ole näinud, oskab keegi äkki kommenteerida?
-tualetikultuur   
-magus kana 

Siis veel:

-litsid
-mõõgad ja püssid    
-sittuv kass   
-lihtsalt kepp.ee

Ja lõppeks näib, et olen omajagu meditsiinist kirjutanud:

-kips ajab sügelema    
-lobotoomia    
-juurekanaliravi  
-mida tähendab impotent – ma ei ole kindel, et siit blogist vastuse leiab, aga siit leiab kindlasti.

Nunuh. Katsun edaspidi teemaderingi veelgi laiendada.

2 responses

  1. äkki “litsid” olid valesti kirjutatud “litšid” ja peaks jääma kokanduskategooria alla?

    aga nali naljaks, kultuuri peab tarbima, aga krahli veel minna ei julge. valus kogemus viimati… aiai. (ajaa, pidin sulle saatma oma “halva kogemuse” aga nüüd on ta Müürilehes ka juba, niiet pole vaja saatagi)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s