Sõprus: Parem kui kino!

Pean siinkohal korraks peatuma ja ametlikult teada andma, et mul on au omada täiesti fantastilisi sõpru.
Nii nagu hr Rebane on fantastiline, nii nagu nelik on fantastiline…ja palju fantastilisem kui Fanta.

Sõbrad. Igaüks isemoodi fantastiline, aga—

Oeh.

On sõbrad, kes võimaldavad eneseteostust. Kes armastavad ideid genereerida, neid heaks kiita ja ellu viia. Ja kui mina kipun laisaks minema – nagu seda tihti juhtub – on need sõbrad nii töödejuhataja, südametunnistuse, kui ka pärast õnnestunud üritust heatahtliku I-told-you-so ütlejaks.

On sõbrad, kes on muu maailma eest peidus peale seda, kui üks plaan natuke nässu läks ja teine veel ellu pole viidud, aga kes kõigest hoolimata on NII kuramuse lõbusad ja naljakad ja alati olemas, et ei mäletagi aega kui neid pidevalt olemas ei olnud. (Kes võinuks mulle öelda, et me nii ühel lainel olla suudame?!)

On sõbrad, kes teevad jahedal ajal hubaselt valgustatud toas võrratu teetseremoonia ja räägivad Asjadest, millest paljud ei oskagi midagi rääkida.

On sõbrad, kes mulle soojema teki annavad, mis sest, et köögis on vedelseep jäässe läinud ja mul on juba kahed villased sokid jalas. Ikkagi.

On sõbrad, kes hoolimata erinevast eelhäälestusest on valmis minuga koos ette võtma kergelt suurejoonelise missiooni ja hakkama otsast lugema Merleau-Ponty geniaalseid tekste, neid arutama ja nende peale mõtlema või siis vähemalt kokku saama, et neid arutada—kui me ka reaalselt arutamise endani ei jõua.
Me ei heitu! Me ei heitu siis, kui mehed ütlevad, et tekst on liiga keeruline ja peaksime rohkem algusest alustama. Me ei heitu siis, kui me kohe kõigest aru ei saa. Me kümbleme pigem nendes silmapilkudes, kui korraks miski justnagu end püüda lubaks ja siis jälle minema lipsab. Nendes hetkedes ja sõnades, mis hingelt humanitaari rutiinist roidunud ajusagaraid hellalt nügivad, inspireerivad, liigutama panevad…

On sõbrad, kes aegajalt korraks jäävad kuskile kaugele, aga on alati koos imearmsad ja panevad mind, kuramuse küünikut, peaaegu Päris Armastusse uskuma ja siis kui arvan, et kõik on justnagu selge, rabavad nad sellega, et lisaks muidu tore olemisele ja quiche’i valmistamisele ja arvutimängudele ja töölkäimisele võivad nad ka täiesti elegantselt, teatraalselt, kõlavalt ja võimsalt ooperit laulda!
Või laulda nii nagu lauldakse suurte teatrite lavadel…või nii nagu lauldi sada ja kakssada aastat tagasi Prantsusmaal, Itaalias, Venemaal, Austrias… Räu! (Kes…võinuks…seda…teada?!)

Ja neid on veel, nii palju veel!

Sõbrad, sõbrad – fantastilised, ilusad, andekad, head ja parimad sõbrad. Ma ei teadnudki KUI palju ma teid ära olles igatsesin ja alles nüüd, kui ma tagasi olen, sain sellest lõpuks aru.