Palju õnne, prohvet! e. suur koristuskolmapäev

Kuna esmaspäev oli suhteliselt ja teisipäev täiesti p…ärsias päevad, siis on ainult loogiline, et kolmapäev on juba nädalavahetus. Muidu oleks keegi neljapäevaks juba rongi alla hüpanud.
Tänu moslemite mingile…ee… Usutavasti oli täna prohvet Muhamedi sünnipäev või midagi pidulikku, nii et meile anti töölt vaba päev.

On ennegi avaldunud tõsiasi, et ühe suvalise vaba päevaga nädala sees jõuab kordades rohkem ära teha, kui kahe-kolmepäevase nädalavahetusega. Nii ongi mul juba alates oktoobri lõpust kindel plaan, et koristan kodu ära. Mida aeg edasi, seda vajalikumaks plaan muutus.
Jõulude ajal tõmbasin kuuse tarbeks nurgast tolmujänesed ära ja moe pärast käeseljaga telekalt ka halli korra maha. Muuks nagu jaksu ei olnudki.
Kui nüüd paari nädala eest kott-tooli auk rebenes ja sellele paar tükki veel järgnes ning aegamööda Eestis paukuva pakasega võidu kõik mu toad vahtplastist lumega kattusid, hakkas olukord ikka korralikult närvidele käima.
Kuna nädalavahetuste peale ei saa iial lootma jääda, siis lõin juba laupäeva lõuna paiku plaanile kodu koristada käega ja seda enam, et sai tööle mindud, paistis, et olen oma vajalikkust mujal tõestanud ja kodu jäi segamini.

Nüüd siis anti puhtjumala…puhtallahimuidu kolmapäev vabaks ja enam ei olnud mahti ettekäändeid tuua.
Ärkasin kell 11 üles, tegin oma muud “vaba päeva toimetused” (loe: facebook) ära ja kell 12 rebisin kõik asjad suure toa riiulitelt maha. See oli ametlik algus.

Olen elu aeg niimoodi koristanud, et kõigepealt tekitan veel suurema segaduse. Sahtlid-kapid-riiulid tühjaks ja siis nullist ilusasti kõik korda seada. Juhtus nii, et lapsepõlves oli minu keskendumisvõime küll üle keskmise, aga üldjuhul kestis see niikaua, kuni esimesed kaks riiulid olid ilusaks seatud ja ülejäänud asjad täiesti mõistusevastaselt inetud või igavad tundusid ja kuskile ei sobinud. Seejärel oligi aeg paus teha ja elu ning asjade üle järele mõelda…
…ja sellega tavaliselt tolleks korraks koristamine päädiski.
Hunnik asju toapõrandal jäi sinna veel nädalaks, kuni siis ühel hetkel ema riidlema hakkas ja ma kõik “üleliigse” toapõrandalt kokku kaapisin ja sahtlitesse-kappidesse surusin, et pealtnäha korras toa ilme luua. Järgmise korrani.

Täna otsustasin vanadest harjumustest lahti murda. Oli see siis täiskasvanulikkus, segadusest tõeline tüdinudolek või miski muu, aga enne ei lõpetanudki, kui suur tuba ilus ja korras oli.
Vahtplastmummud, mis kõikjal ventilaatorituules rõõmsalt ringi veeresid, tuli aga ka kuidagi kontrolli alla saada.
Kuna ma olen taibukas tüdruk, sain kohe aru, et kuni katkine kott-tool neid juurde tekitab, ei ole mõtet otsast pühkima hakata. Tuleb elimineerida tekkepõhjus ja seejärel tagajärjed kontrolli alla saada.

Kõigepealt läksime ja ostsime Bharadiga mulle laua, et korras toas oleks tore tsiviliseeritud inimese kombel arvutada. Siis läksime aga kott-tooli poodi, et ehk saab aukliku ja pooltühja koti jälle elule tohterdada. Nukra moega ärimees arvas, et sellega pole küll enam midagi teha ja parem oleks uus osta. No mis mul, uusrikkal, muret?! Konješno, et ostame uue, kui vana omadega õhtul on.
Kella 5 paiku pärastlõunal sai Bangalore siseringteel näha koomilist pilti, kus triibuliste kott-pükstega valge daam elu eest end tsiklil üritas hoida, samal ajal pooleteisemeetrise läbimõõduga musta nahkkotti emmates.

Vahtplastlumemasin välja visatud, uus (diisli järele haisev) kott asemele toodud ja ilus väike kirjutuslauake hangitud, võis koristustöö jätkuda. Bharad sai luua ja tolmuimeja, mina läksin Tanyaga Costasse kohvi jooma. :)
Kui paari tunni pärast kahe pudeli puhastusvedeliku, kempsuharja ja muude vajalike vahenditega koju tulin, ootas mind ees imearmas töötuba: vahtplasti- ja tolmurullivaba, tühja põranda ja nummi väikese arvutinurgaga. Laud, millel on täpselt ruumi vaid arvutiks, kõlariteks ja telefoniks. Ei mingeid nurki, millele üleliigset sodi toetada ega asju visata.
Üleüldse püüdsin sel korral kõik vabad pinnad elimineerida, millele hooletult asju heita. Ilmselt saab diivan nüüdsest oma osa, aga see on ka ainus.
Tegin seejärel oma osa ja hakkasin suure toa põrandat imema. Aga näpust võtta – pisike imur ei tahtnud midagi sisse võtta. Ajasin siis masinale “näpud kurku”, et ehk on miski karvapall. Natuke sain kätte, aga imivõime oli endiselt häiritud. Tegin siis julma katse: Panin toru kraani alla, ühest otsast vesi sisse ja teisest…ei midagi. Natuke aega tugeva survega veel joosta lastes tuli süüdlane välja. Korralik karvadest ja vahtplastimummudest koosnev tihke vorst, mis end soonilise toru sisse oli mõnusalt sisse seadnud vonkles nüüd voolava veega ühes toruotsast välja nagu mingi kentsakas valgetäpiline naarits.
Toru tühi sain neljakäpakil mööda põrandat roomates 99,9% mummudest masinasse.
Oma piiramatus tubliduses pesin ka vannitoapõranda ja -seinad ära, mis sinna voolava pesumasina loputusvee tõttu pahatihti äkaseks saavad…

Nii tubli on olla, et isegi und ei tule. Ja homsest alates olen hommikuses vahetuses.

Oi, Looja, anna mulle või medal, teadsa.

5 responses

  1. jajaa. need annika kapikoristustalgud… olen näinud neid legendaarseid tegemisi :)
    tegin isegi siin ühel teisipäeval sellise poolametliku pooltäieliku koristuse. pärast oli ka hingel pisut puhtam tunne :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s