Proloog: TAI-ra-rui-ra!

Kott on kuidagi poolenisti kokku visatud, viitsimist nagu ei ole. Duši all on käimata, ilma ei saa kohe kuidagi, aga sulistama ka ei kipu. Kõht uriseb, aga kööki keegi ei kõnni mu eest. Kipsi alt välja tulnud karupüks on ka vaja enne kosmopoliitsesse ja lühikesi kleite eelistavasse patupealinna minekut maha nühkida.
Mis värk see minuga on, et reisimise eel käib vint korraks täiega maha ja peaaegu on tunne, et läheks parem magama ja homme vaataks mis saab.

Kell neli öösel…hommikul pean kuidagi Giorgio juurde saama ja siis üheskoos lennujaama taksotama. Pikk reisimine on ees, autode, lennukite, vahepeatuste ja teiste lennukitega. Taimaal oleme lõpuks millalgi laupäeva pärastlõunal.
Iseenesest on vist täitsa tore, aga paistab, et kõik teised olid tööjuures mu pärast rohkem elevil kui ma ise. Siuke vana ja elukogenud looma tunne on – vasikavaimustust ei tekita miski ja kõik uus on lihtsalt ümbertöödeldud vana või…noh… Kitsaks on see maailm jäänud kuidagi.

Aa, ja jalg valutab, nii et kark tuleb reisile kaasa. Tanya lohutas, et otsime mulle Taist Hello Kitty jalutuskepi… Eksole.

Aga teeme siis nii, et tsaupakaa. Hotelli kodulehekülg lubas wifit. Ehk lükkan aegajalt pisikesele valgele raalile elu sisse ja hõiskan rahva rõõmuks paar rida. Aga ei luba midagi. Hiljemalt neljapäeval annan märku, et olen endiselt elus ja terve ja võibolla isegi tagasi tulemas. :)

Toredat reisi mulle.

2 responses

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s