(s)öögijutud elust enesest

Kühveldasime kõik täna üleval söögiruumis omale rohkesti toitu ette, sest oli ju kanapäev – sedakorda siis biriyani. Kõik oli rõõmus, kuni Chris oma riisikoormast prussaka leidis. Toidu kvaliteedist räägivad tõsiasjad, et prussakas oli pisike ja surnud.
Räägita’ss, et Taimaal on krõbedad putukad tänavail lausa ampsuks pakkuda – vardasse aetud sitikas võib ergava Kagu-Aasia päikese käes õige mõnusalt maitsta. Saab üsna varsti näha.
Eile burgerikohvikus Thulp joodud Snickersi-kokteili põhjas oli aga jäme pundar pisut räbustatud paberit. Hea et läbi kõrre jõin, muidu oleks burks pärast pakendis välja tulnud.
Kui ettekandjalt aru pärisime, saime teada, et kokal oli kogemata šokolaadiümbris ka kõige täiega kokteilikombaini paiskunud, tühi see siis klaasipõhja peita polnud. Raha mult kokteili eest ei võetud, ma siis lärmama ka ei hakanud – ütlesin, et ikka juhtub ja jätsin 10% tippi.

Kui prussakas mõnelpool delikatessi eest on, siis räbaldunud pakkematerjali peale ei hakka keelt limpsama vist keegi.
Kui siis paberihunt.