Kultuurinurgake: “Guzaarish” (2010)

Niipea kui linn vanaaegses stiilis postritega täitus ja Yasar tööjuures rääkis kui ilus film see on, hakkasin näpp suus netis järge ajama, et millal film DVD peale pannakse. Suurem asi hindi filmide ega Bollywoodi fänn ma ei ole, ehk 5-6 filmi olen näinud. Aga Guzaarish paistis vaeva väärt olevat – erilist kassaedu linateos ei saavutanud, mis tähendab seda, et massidele oli see liiga raskesti seeditav. Ühtegi kaameli- ega muu loomaga sarnanevat tüütut staari peaosas kekutamas ei olnud – vaid kaks kaunist inimest, Hritik Roshan ja Aishwarya Rai. Taaskord, ei ole mul plakateid ega muud fännikraami, aga selle filmi promo lubas hingematvat kunstilaksu.


Sel nädalal sain filmi postiga kätte – ei tihanud poodijõudmist ootama hakata ja tellisin soodukaga netist, kohale toomisega ja puha.
Nüüd, jalg kaela taga kodus passides, oli siis kohe piisavalt vaba aega ja meeleolu, et üks kunstiline film vaadata.

Pean ütlema, et…

Oo. OO!

Kuigi film on nii draama kui veel olla saab, on see samas ka nii ilus, kui üks film veel olla saab. Ja ma räägin nii visuaalsest kui ka sisuliselt küljest.

Film räägib loo mustkunstnikust (Hritik Roshan), kes 14 aastat triki käigus juhtunud õnnetuse tagajärjel kaelast allpool täiesti halvatud on. Ta veedab kõik oma aja suures vanaaegses Goa villas, kus tema eest hoolitseb imekaunis Sofia (Aishwarya Rai) ja kust ta edastab omaenda raadiosaadet. Tema väikese siseringiga liitub ka nooruke Omar, kes tahab mustkunsti õppida.
Ühel päeval esitab ta oma parimale sõbrale palve, et too tema nimel kohtusse läheks ja paluks luba eutanaasiaks. Nimelt on liikumisvõimetu mustkunstnik oma piiratud elust ja pidevalt halvenevas tervisest väsinud ja tahab legaalset õigust oma elu lõpetamiseks. Nii algab pikk ja raske teekond oma õiguste eest võitlemises, kus kõigil paistab olevat arvamus ja luba tema eest otsuseid teha.

Kahetunnine film liigub aeglases, aga mitte venivas tempos. Muusikanumbrid, mis teatavasti Bollywoodi filmidega alati kaasas käivad jätkavad meeleolu, mitte ei paku disko-stiilis vahepalu. Iga kaader filmist on nagu vanaaegne postkaart või maal, kuigi tegemist ei ole ajastudraamaga.

Ja ma ei tea kuidas nad kaaluprobleemidega ja eaka endise Miss Universumi NII kuradi nukulikult ilusaks teinud on.

Flamenco-stseen, mis oma kirglikkuse, mängulisuse ja ootamatusega,
ilu ja põneva koreograafiaga võttis hingetuks.