Käimised ja kole kolmapäev

No kui üks nädal nii hea esmaspäevaga algab, siis ime pole, et kesknädalaks järg käest kaob ja kõigele – ja ma tõesti mõtlen, et vist küll praktiliselt kõigele, mille pärast hiljuti hõisanud olen – vesi peale tõmmatakse. Va klosett-kolmapäev, kui viisakalt väljenduda. Täielik kang.

Jalg, räibe, oli paari-kolme päevaga rõõmsalt hallikas-siniseks ja jämedaks läinud. Valus oli ka. Proovin mis ma proovin kargule toetuda ja mitte jalale, vahel läheb see valsitakt meelest. Ebaloomulik noh. Üks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm, vasak-kark-parem, vasak-kark-parem. Vahel läheb vasak-parem-aajahkarkka… Ja vahel ei lähe mitte ja läheb hoopis vasak-vasak-vasak.

Käisime jälle seal koomiksitega burksikohas söömas (mis oli ka päeva nael) ja sealt edasi tööle.
Tööl hirmutas Dean mu nii ära, et otsustasin ikkagi arsti juurde minna.

Bharad kärutas mu kliinikusse ja seal sain kohe ortopeedi jutule – röntgenid, särgid-värgid… Katki ega mõra ei ole, nii et luu on omal kohal. Kogu see piim, mida ma elupäevad keresse olen ajanud ja kõik see kokakoola, mille selle asemel joomata olen jätnud, on ikka abiks. Jumal tänatud, et hommikusöögihelbeid pepsiga ei sööda, muidu oleks pulgad.
Kui luu ei ole, siis peab kõõlus olema. Ilmselt raksasin selle lausa kaheks, sest muidu nii sinine (nahaalune verejooks, onju) ja valus ei oleks. Aga seda ju röntgen ei näita. Ultraheli ka tegema ei hakka, see maksab raha ja mis muu variant ikka olla saab. Nii. Kuna ma siuke rahutu hing olen, siis soovitas arstionu ikkagi kipsi peale panna – hoiab paigas ja saab rahulikult paraneda.

Järgmine moment olingi juba traumatoa laua peal, kuulasin kuidas mingi iidvana onu teiselpool kardinat niimoodi köhis nagu oleks tal kopsud piimasuppi täis ja meenutasin ainsat korda kui mul eluaegas on kips olnud.

Aasta siis oli 1992, kui ma ei eksi. Ema Merike oli ära Ameerikas ja Eestis oli külm talv. Ilmselt aastalõpp. Otsustasin oma parema heaksarvamise kiuste spordiga tegeleda ja tollase sõbranna ja klassiõe Triinuga suusatama minna. Olin pühalikult Triinule lubanud, et saadan ta pärast suusatamist vähemalt poole maa peale koju, sest Ööbikust Mahlamäele oli kõva kilomeeter maad, mis 6-aastasele täiesti ebanormaalne matk on.
Tõin toast vahvad plastmassist minisuusad, istusin õues trepi peale, et need va rihmad peale siduda – see oli vist esimene kord nendega lumele minna – tõusin uhkelt püsti ja astusin libedale asfaltile…
…kukkusin pikali, küünarnukk mingis ebanormaalses poosis minu all ja valust vait nagu sukk. Ei mingit nuttu. Rabelesin kohkunult end paari minuti pärast püsti, jõllitasin oma (endiselt) ebaloomulikus poosis kätt, mis vaikse tuuleiili pealegi põrguvalu tegi ja ütlesin Triinule, et ma vist ei saa teda saatma tulla. Triin solvus ja läks minema, mina läksin tuppa ja rääkisin vanaemale, mis juhtus.
See oli üks nendest õndsatest päevadest, kui isa pidi Pärnust mulle järele tulema ja mind jõuluvaheajaks Uulu viima. Igatahes jõudsime enne seda hetke Rapla haigla kiirabisse minna, kus tige röntgenitädi mu valust värisevat vasakut kätt nii ja naapidi väänutas, et seda pildi tegemiseks õigesse poosi saada. Kui ma niutsatasin, nähvas ta mulle, et nii ei saa ju pilti teha!
Oli see siis minu värisev käsi või röntgenisti kehv väljaõpe, iidne aparatuur või miski muu, igatahes teatati mulle, et käel midagi viga ei ole ja hoidku ma jääd peal – küll üle läheb.
Kui isa lõpuks tuli ja ma endiselt käega midagi asjalikku peale selle kramplikult 120-kraadise nurga all kõveras hoidmise peale ei suutnud hakata, viis ta mu Pärnu kiirabisse, kus äärmiselt sõbralik tädi väga pehmelt mu käe plaadile asetas ja ütles, et 1 minut ja teeme pilti. Ja peale seda kärutati mind juba järgmisesse ruumi, riietati maikani lahti ja pandi käele tulikuum niiske kips, selle peale tuhat rulli marlisidet ja kõige tipuks öeldi, et ma olen tubli tüdruk, üldse ei nuta.
Uhkelt kipsiga laiates läksin välja, kus isa teatas, et meiega koos tulnud onu Tõnu läks õue, sest haiglad ajavad teda oksele… Ja kui ma autos kaeblesin, et jube kuum on, soovitas seesama onu Tõnu mul käsi hange panna.

Muuseas, kaks nädalat hiljem oli minu vinge vanaema see, kes mu piinadele lõpu tegi. Sügelus ja tüütult konksus olev käsi ei olnud mingi vabandus, aga kui minu nädala tipphetk – vanniminek – paistis kipsi tõttu täiesti ületamatu katsumus olevat, rebis vanaema sahtlist käärid ja lõikas kipsi käe pealt maha.
“Ah,” ütles ta. “Ju on nüüd paranenud. Kesse ikka kilekott käe peal vanni läheb?!” arvas ta ja keeras kraanid lahti.

Vat. 19 aastat hiljem teen sama vea ja lähen sporti tegema. Ja jälle kips.

Kõigepealt tuli õde vaatama kuidas on ja küsis kus kips on. Ma vaatasin teda imeliku näoga ja siis selgus, et Bharad peab minema õues asuvasse apteeki ja vajamineva kraami ostma. Hea et ta oli kaasas. Jumala äge oleks, kui mind oleks saadetud…
Seejärel vaatasin kuidas arstionu pikad ribad kipsist marlit üksteise peale laotab ning vatist ja pehmest sidemest selle peale mingi pesa teeb. Siis vaatas ta mu teksasid ja küsis kas mul laiemaid pükse pole, sest ei ole kindel, et ma need pärast kipsi panekut jalast ära saan. Aga et ta võib põlveni need lahti lõigata. Püüdes oma kahetonniseid Pepe džiinse sellest kurvast saatusest päästma, olin valmis need jalast ära koorima ja kleidi väel tööle tagasi minema, kuna näe, ei märganud varupükse taskusse panna ja lõikamiseks kohe kindlasti minema ei hakanud.
Kui arst oli kipsikoormat kuumas vees solgutanud, pani ta selle mulle jala alla. Kips ulatus arvastest (või jala sõrmedest, nagu ta neid kentsakalt nimetas) peaaegu põlveõndlasse – nagu põlvik.
Seejärel mähkis ta selle umbes viie rulli sidemega kõvasti ümber jala kinni ja käskis mul minutit kümme oodata, et see maksimaalselt kivistuks.

Tööle tagasi jõudes avastasin, et elastiksidemega oli palju vahvam ja kergem ringi liikuda, kui nüüd, mil jalga maha panna nagu ei tohiks. Täis entusiasmi ja tehatahtmist teatasin Bharadile, et hüpates saan ilmselt palju kiiremini edasi ja enne kui ta midagi arvata jõudis võtsin juba vasakul jalal suuri känguruhüppeid oma laua poole. Kiiremini…kiiremini… Hopp-hopp-hopp-HOPP-HOPP-MÜRTS! Ja kukkusin vahekäiku täies pikkuses näoli maha. Nagu mõnes komöödias.
Ümberringi istuvad inimesed olid sekundiga püsti nagu surikaadid, igas suunas nõutult vaadates, et mis mats see oli. Kui nad siis maas vedelevat kipsiga valget daami nägid, läks sumin lahti. Kes süüdistas Bharadit, et miks ta mul joosta käsib, siis mind, et miks ma nii toru olen ja kipsiga tööl olen…
Ajasin ennast püsti, rapsisin riided puhtaks, tuvastasin kaks uut vigastust – kergelt verised marrastused sõrme- ja varbanukkidel – ja liipasin oma kohale.
Piinlikkusest ja frustratsioonist küsisin ülemuselt kaks järgmist päeva vabaks. Noh, piinlikkusest ja sellepärast, et arst käskis.

Enne kojuminekut sain aga muuhulgas teada, et Tanyal ei lubata veebruaris ühtegi vaba päeva võtta, mis tähendab, et tema Taisse ei tule. Ma ei ole küll piletite tühistamise reegleid uurinud, aga üsna kindel paistab olevat see, et reis (vähemalt nendel kuupäevadel) ei toimu. Ilma temata nagu… Nojah. Näis.
Ja et detsembri lõpus India Postiga saadetud pakk jõudis juba Eestisse, aga nädal varem Itaaliast saadetud tähitud pisipakk ema hinnalise jõulukingitusega mitte.
Ja Velloresse me ilmselt kontsertile ka ei lähe.
Ja kossu ma ilmselt ka enam mängida ei saa. Selles töökohas vähemalt mitte.

Ja siis kui ma mõtlesin, et enam nõmedamaks minna ei saa, avastasin ma, et sideme ja kipsi all sügeleb jalg roppu moodi. Nii ropult, et surusin mingi metallspaatli sideme vahele ja kraapisin nii et tolmu lendas. Ja ikka sügeles edasi. Kell on pool 5 ja ma ei saa magada. Sest et sügeleb.
Ma TÕESTI ei tea kuidas ma 6-aastasena kaks nädalat vastu pidasin. Oht on olemas, et homme koorin kannatamatusest kipsi maha. Lihtsalt et sügada.

9 responses

  1. Uskumatu lugemine.
    Ma ei oskagi midagi öelda, seda juhtub küll harva.

    Et miks ma siis kommenteerin?
    Ise ka ei tea:D

    p.s. kui mul jalakips oli, siis ma proovisin ka hüppeid, see pole tõesti hea idee. Pead nats lihtsalt paigal püsima.

  2. jees, ma olen marikesega täitsa nõus. lugeda oli kurb ja naljakas korraga. :)

    a mul umbes 2. klassis oli ka käsi kipsis ja kogu sellest asjast kolm kõige hullemat asja olid see täiesti pöörane valu pärast kukkumist, haiglas peaaegu püksilaskmine (sest värske kõver kips käel oli niiiii harjumatu, et vetsus pükste jalast kaapimine ei tahtand esimesel korral välja tulla) ja siis see hull sügelemine. kodus olid mul ikka ema pikad kudumisvardad käepärast…

    nagu laulusõnadki ütlevad: pea vastu, sõber!

  3. Vat-vat, see võiks küll toimida. Mul oli plaan kips/marliside riidevärvide, pärlite ja litritega veits änksimaks teha… Uus trend libedaks hooajaks!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s