“Heida jalga enese pärast…”

Churchill teadis, millest rääkis, kui ütles, et pole midagi tervisele kahjulikumat, kui sport.
Olin eile tubli ja läksin korvpalli mängima. Digiturniir on jälle paika pandud ja tuleb ju välja uurida, kui kõrgel see korvilaud täpselt on ja kuidas niimoodi sellele pihta saada, et keegi mu üle ei naeraks.
Läksime kell 8 Bharadiga Indiranagari kossuklubi platsile luusima, et kes Digi omadest veel seal on. Oli ainult Arun, meie vabakutselisest staarmängija – nägime kõik eelmisel aastal tema oskusi ja no kurat, oli ikka enbeeaa küll.

Ootasime kuni mudilaste kossutrenn otsa sai, ootasime kuni veel paar inimest kohale tuli ja kui meid siis kogunisti kuus seal kokku sai, mängisime kolm kolme vastu poole platsi peal rõõmsalt kossu. Mina sain hulganisti sõbralikke ja kasulikke õpetussõnu, teised said ilmselt palju higistada ja naerda. Jõudsin isegi kiita saada, et küll mul ikka on palju energiat – muidugi on, ma ju ei kuluta seda eriti kusagil, nii et olen palju seda kogunud! – kui siis äkki…
Vehkisin ühe poisi nina all kätega, et teda segadusse ajada…ja ühtlasi kuna niimoodi see mäng juba käib, kui ta mingi pettemanöövri tegi ja hoopis teisele poole hakkas putkama. Püüdsin teda mitte minna lasta, aga parem jalg, va kurivaim, otsustas kummalise nurga all paendesse minna ja üleüldse välja väänduda.
Vaprat nägu tehes liipasin tribüünile, masseerisin (jälle targa õpetuse kohaselt) haiget saanud hüppeliigest ja lohutasin poisse, et küll ma kuu aja pärast jonksus olen ja neile kõigile kossus pähe teen (ha!).

Koju tulles hakkas aga koib nii hirmsasti valu tegema, et veetsin ülejäänud pühapäeva diivanil viseldes, valuvaigistite mõju all pool päeva maha magades ja ülejäänud aja avastades, kui kuradi suur see korter on, kui ainult üks töökorras jalg on.

Nüüd lähen tööle doktor Haussi tegema.