Ilus, uus ja hea…restoran

Vana läks oma teed ja uus tuli asemele, tuli üsna rahulikult hiina söögi ja telekamängu seltsis.
Aga mis sest enam?! Vahetuse vahelduseks millestki muust, mis on ka ilus, uus ja hea – nagu 2011ki. Pealegi olen ma kergelt frustreeritud, kuna minu sõbralikud ümarad naabridaamid koos oma tuhandete ümarate ja potisoenguga lastega on kuskilt kastitäied õhkimata ilutulestikku leidnud ja end terve päeva maja ees sellega lõbustanud. Mina kui väga paugutundlik noor hing ei saa isegi oma koduseinte vahel uue aasta esimest päeva rahus ja vaikuses nautida ning pean pagema kusagile…kus on…parem.

Jaanuar nagu jaanuar ikka, Bangalore on endiselt omal kohal, aga talvepäikese all on Indiranagaril ennast mullast välja murdnud täiesti uus ja põnev vietnami restoran – Phobidden Fruit ehk naiivselt tõlkides “Keelatud phuuvili”.

Keelatud õnneks ei ole ja täna paistis väga hea päev uue asja proovimiseks olevat.

Õdusas tornmajas on kahel korrusel valgusküllane ja värske olemisega viisakas restoran. Seinad on kaunistatud bambusega ja lauad on viisakas reas – keset teise korruse ruumi on suur tumepruun kast, mis hilisemal vaatlusel on toidulift. Polegi sellist juba ammu näinud. Autentsust lisab teenindava personali raske Kagu-Aasia aktsent…aga see selleks.
Menüü oli sõbralikult kirjeldav, nii et isegi kui ei tea, mis üks või teine traditsiooniline vietnami roog on, saad kohe selle kohta lugeda. Mulle hüppas menüü eelroogade alt silma tamarindikrabi: Sõin esmakordselt krabi Andamanil ja olen sestpeale tollest hõrgust mereannist vaid gurmeeunesid näinud, nii et padi on tatine. Nüüd pakuvad nad seda siin ja praegu, nii et kõik muu ununes sootuks. Bharad tellis miski kanakastme ja jagasime magustoiduks…mmm…sidrunheinajäätist.

Pean ausalt tunnistama, et krabi on vist küll kõige keerukam amps üldse – isegi kui sulle võimaldatakse pisike kahvlike ja karmid krabitangid, millega koorikut purustada, lendab siiski hõrku valget sisu kõikjale ja käed on küünarnukaldeni küüslaugu-ingverikastmesed. Aga küll on hea…

Ja kui siis suu kergelt põleb ja kogu see küllus on lõppeks kõhtu läinud, võib lusikaga veel pikki minuteid laual poollamaskledes lumivalget ja -pehmet teemaitselist jäätisevahtu ahmida… Oo kaunis hetk, sa viibi veel…

Täielik gurmaan noh. Ma võin ilmselt Tais shoppamata jätta ja kaasatassitud summad hoopis hõrgule meretoidule kulutada. Jea.