Sotsialiit-debütantlus: Josco moemantra neljas hooaeg

Käisime siis Tanyaga seal moeshowl.
Kuidas oli, küsite?
Nooh, päris omamoodi ettevõtmine – emotsioon on ehk olulisem kui värk ise, aga jätan selle juba teie otsustada.

Üritus pidi toimuma pühapäeva õhtul, algusega pool 8, Leela palee 5-tärni hotellis. Midagi lähemalt moeshow või ürituse kohta ma uurinud ei olnud, kui vaid see, et keegi mind facebooki kaudu sinna kutsus ja seal oli kellegi Davidi telefoninumber. Helistasin kellelegi Davidile kah, et ikka pileteid saaks. David ütles, et okidoki, saada nimed keda listi vaja panna on ja pane nuts valmis – 1500 kohalikku taalrit näo pealt.

Leppisime Tanyaga kokku, et katsume, kui mitte varem, siis õigeks ajaks kohale minna, et ikka istuma saaks ja poodiumit näeks. Tanya tiksus aga tükk aega liiklusummikus ja jõudis millalgi seitsme ajal minu juurde. Vahetasime kiirelt riided, torkasin läätsed silma, et popim oleks ja sõitsime riksaga Leelasse.
Vaatasime mitmel korrusel ringi, et kus peenemat rahvast paista võiks või mingid suunavad juhised peituda võiks. Ei midagi. Ei teadnud turvamehed midagi ja üldse oli tunne, et keegi on tünni teinud mulle.
Helistasin siis jälle sellele samale Davidile, kes piletid pidi sebima. Et kuule, David, kus see möll toimub. David juhatas meid kõige alla, miinus teisele korrusele, kus on ööklubi Athena.
Lifti ukse ees oligi facebooki profiililt tuttava olemisega kiilas mees. Tegin sellist nägu, et ta võiks aru saada juba mis asjus me seal seisame. Ei saanud. Astusin siis ligi ja ütlesin, et mina olen Annika ja helistasin talle enne. David noogutas, otsis nimistust meid üles ja kasseeris raha. Viipas siis lifti suunas, et minge alla.
Läksimegi.
Athena on natuke väsinud olemisega ultramodernse (loe: kosmoselaevaliku) sisustusega ööklubi, mis praegusel hetkel – kui üritus iseenesest juba 20 minutit peal oleks pidanud olema – peaaegu inimtühi. Ikkagi India.
Seisime nõutult natuke aega ja otsustasime end siis ühte lauda parkida ja “piiramatus koguses jookidega” alustada.

Kelner ütles, et baar avatakse alles kell pool üheksa. Viimase peal. Janused ja näljased ja igavusse suremas, jahusime niisama maast ja ilmast ja vahtisime aegamööda kogunevad rahvast.
Rahvas ajas meid segadusse.
Kuigi ma ei eeldanud, et kogu moemaailma koorekiht seal kohal saab olema, oleks ikka mingisugust teatud tüüpi rahvast oodanud. Kahjuks kogunes üha rohkem ja rohkem mingeid onusid ja saris tädisid ja natuke mingit igavleva olemisega valget publikut… Meie peen tunne, et vau, oleme vingel üritusel lahtus nagu korgita shampus.

Lõpuks saime baarist ikka mingi korralikuma tilga kätte ja ringi uitavatelt kelneritelt rebisime ka mitu liuda snäkkidega enda ette, nii et väga hirmus enam ei olnud.

Üritus hakkas pihta alles paar minutit enne kümmet. Esimene õppetund vinge olemisele seega: MINE ALATI HILJEM KOHALE.

Lavale tippis rõveläikivaks võõbatud suuga pikka kasvu punnkõhususele kalduv…näitsik, kes hoolega aktsenti venitades õhtu sisse juhatas. Esimeseks etteasteks pidi olema stand up komöödia, et siis tüüp, kes tuleb ja lihtsalt juttu vestes rahvast naerutab. Kahjuks oli see kõige jubedam asi, mida ma eales taluma olen pidanud – hambaarsti juures käimine kaasa arvatud. Tüüp oli paks kiilanev prillidega peer, kes rahvast kohe mitte käima ei saanud, nii et nelja minutiga roppudele naljadele üle läks ja siis pobisedes lavalt lahkus.

Siis hakkas show. Kui välja arvata see, et naismodellid olid üsna võltsi välimusega ja nende hulka kaks Gulliveri-mõõdus valget plikat kuulus – üks neist maailma kõige suurema ninaga, teine…tjah… Teine nägi sellise väsinud ja natuke pilves olemisega välja – üsna ebameeldiva välimusega isendid mõlemad – siis pidi hoolega otsima, et moeshowst midagi huvipakkuvat välja koukida. Õnneks olid meesmodellid üsna asjalikud ja vahvad, meeste riided veel vahvamad ja osad sarid ka täitsa ponksid.

Kui kolm laksu moeshowd, veel üks piinarikas sessioon “naljamehega” ja breiktantsukava möödas olid, lendas suure ninaga valge modell lavale tagasi ja andis kõhutantsuetenduse, millel kõhuga suurt muud pistmist ei olnud kui see, et kõht oli peaaegu alumise korruse karvadeni paljas. Võngutas minutit kümme paksude Kerala onude rõõmuks – kuna muu rahvas peale moeshowd minema kadus – ja ärgitas siis rahvast tantsule, sest ööklubi pidi tol õhtul ka oma tavalist rolli täitma.
Aa, humoorikas ja piinlik moment oli see, kui moeshow lõppedes disainerit lavale hõiguti ja…seesama kiilas David välja ilmus. Nähtavasti olin ma terve selle aja täiesti tseremoonitsemata disainerile helistanud ja piletite kohta uurinud. Näed siis, tuleb järgmine kord hoolikamalt kava lugeda…

Hüva adventi.

2 responses

  1. Ma kordan nüüd siinkohal Kati sõnu! Sa näed ikka väga nummi välja!
    Ja selle ühe mehe kuldpükste lõige tuleks võtta. Väga lahedad! Ja roosa mantel või mis see on. Aga jälle uus kogemus.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s