Kundapur e. Me neljakesi tuleme, präänikute maalt, vol.1

Proloog

Viimasel ajal on meile Digisse tulnud suurel hulgal külalisi teistest kontoritest, nii Montreali harust, kui Firenzest. Mäletate ju küll Giorgiot. Noh, lisaks talle on meil veel David ja Luis Montrealist ja resident-kanadalanna Denise.
Kuna millalgi ammu soigusin teemal “Keegi minuga ei reisi”, siis oli Denise viimast reisi organiseerides nii kena, et küsis kas ma oleksin huvitatud nendega koos… Unustasin kohanime sekundi pärast, aga ütlesin siiski jah. Ikkagi reis väljapoole Bangaloret, kus ma veel käinud ei olnud. Uurisin kes veel tulevad – Dave, Luis ja Giorgio kindlasti, ja võibolla ka Andrew – veel üks külaline Ameerikamaalt.
Viimasel hetkel selgus küll, et Giorgiol on mingi tervisehäda ja Andrew’l pole aega, nii et lõppeks jäigi meid vaid neli järele: Mina, Denise, Luis ja Dave.

-Denise on ümarusele kalduv kangekaelne naisterahvas, kes Indiat paistab armastavat, riisi ja dali ja salwar kameezidega, aga on palju asju mida ma ei salli. Temaga tuba jagades sain teada, et ta norskab ja temaga koos reisides sain teada, et ta võib pilkases pimeduses mobiilivalgel tundide viisi raamatut lugeda, ilma, et tal silmad peast välja kukuks. Iseenesest on ta väga meeldiv inimene, lõbus ja seiklushimuline…seni, kuni seiklus on tema valitud.
-Luis on rahulik ja armastab väga magada ja nalja visata – kahjuks ei saada tihtipeale aru et tegemist on naljaga ja nii on ta välja mõelnud viisi, kuidas silma pilgutamise ja muigel suu või siis lihtsalt naerma puhkemisega nali ära seletada. Jutu ja oleku poolest äärmiselt mõnus reisi-, töö- ja muudmoodi kaaslane.
-Dave on nii naljakas, et mine lõhki. Ümar ja lõbus võib ta suvalisi asju nöökides sind lämbumiseni naerutada, samas ka äärmiselt asjalik olla ja paljudest asjadest palju teada. Kui tema juuresolekul nalja teed, vastab heakskiitva tumma ja äärmiselt hambulise naerupahvakaga – ta põhimõtteliselt manab esile üllatunud-hüsteerilise ilme, nagu hakkaks sind hammustama. Kui nali on VÄGA hea, kaasneb ilmega vali naerumürin. Iseloomulikuks on kanada aktsent (about asemel abeut jne) ja nõusolekut märkiv väljend That’s it.

.

Minek

Igatahes oli plaan neljapäeva õhtul peale tööd suuremat sorti taksoga kontorist startida, suund Karnataka loodeossa võtta, kus on rand ja mäed ja muidu vahvad kohad – sihtpunktiks Kundapur ja seda ümbritsevad alad. Denise, kes on selline keskealine hipi, tahtis templeid külastada ja mehed olid lihtsalt kõigega nõus, mis neid puhkama viiks.
Hoolimata teatud raskustest masina leidmisel, saime lõpuks siiski normaalsetel tingimustel takso – 9/- kilomeeter ja umbkeelne juht – olime  kell 11 õhtul lõpuks auto peale pakitud ja läksime poisse peale võtma.
Luis ja Dave olid kenasti oma Teemantpiirkonna majutuse fuajees valmis ja sõit võis alata. Esialgu tundus, et see saab põrgulik olema, kuna Luis kiusas juhti oma kentsaka huumoriga ja Denise paistis olevat arvamisel, et kuna juht inglise keelt ei mõista, peab ta puruloll olema. Ilmselt oli see asjatu hirm, kuna Luis tegi seda puhtast uudishimust ja juht oskas inglise keelt küll!

Oh küll see oli pikk sõit. Juba Bangalorest välja saamine võttis omajagu aega. Tund peale starti tuli esimene peatus: autokumm oli märkamatult lõhkenud.
Teist peatust andis oodata, eriti mul, kes ma istudes magada ei saa. Denise minu kõrval luges taskulambi valgel kolm tundi raamatut ja mehed nohisesid magada. Tahtsin hirmsasti tagapinki kolida, mis selles olukorras puhtalt ruumikusega hiilgas. Kui me kuskil külakeses lõpuks kella 4-5 ajal teepausi tegime – mmm… – viskusin autosse tagasi minnes üle seljatoe ja kerisin end paralleelpinkidel komaks. Täitsa mõnus oli…

…aga siis algas mäest alla minek ja see oli üks augujada oma 100 kilomeetrit järjest, nii et läbi päikesetõusu ja varajaste hommikutundide logisesime umbes 3 tundi mööda auklikku käänulist asfalti ranniku suunas. Vaatepilt oli muidugi ilus, järsud orud ja kivised mäeseinad, mille peal ja vahel pahisesid vahutavad kosed. Mäekülgedelt rippusid alla suured sõnajalad ja liaanidega puud-põõsad. Taevas paistis merele lähenedes üha sinisemaks minevat, nii et lootust oli, et Bangalore vihmas alanud sõit ainult meeldivamaks saab minna.

Teekond esimese sihtpunkti Mangaloreni paistis teeoludest hoolimata kahanevat – 47km, 35km, 25km, 5km… Mingi teise nimega asula…ja järgmine silt ütles Mangalore – 47km. Mida pekki?! Loksusime selle maa ka ära ja peatusime Mangalores korraliku kempsuga veg-hotellrestoranis, kus end peale 11h tühjendasime ja uuesti täis tankisime.
Oleks ma teadnud, et juustudosast ja kohvist õhtuni peab jätkuma, oleks rohkem sisse kühveldanud, aga teekond ootas.
Jätkasime reisi ja jõudsime millalgi enne lõunat Kundapuri.

Esimene peavalu: Hotell Sharoni viisakas administratsioon nõudis meilt kõigilt passe ja mina kogu oma kohaliku ülbuses ei olnud loomulikult seda kaasa võtnud. Kuna muud üle ei jäänud palusin telefonitsi Bharadil oma passikoopia mulle meilida – kahju küll, et pidin tema Diwalit rikkuma, aga mis sa noor ja rahutu hing ikka oskad teha, majutust oli ju vaja. Õppetund käes lubasid onud mul paberite puudumisest hoolimata oma ilusasse tuppa sisse kolida ja dushi alla paiskuda.

Meie hiiglaslik ja ilus tuba, rõdu, avara vannitoa ja televiisoriga,
mis õhtupoolikul mulle isegi MasterChefi näitas.

Tükk maad värskemana väljusime tunni möödudes oma tubadest ja lasime end Maravante randa sõidutada. Tuli välja, et see on seesama Kilpkonnaranna puhkeküla rand, mida Yasar mulle kunagi reklaaminud oli. Imekaunis rand…täielikult meie päralt. Seal ei olnud mitte ühtegi hingelist, ainult meie neli, takso, palmid ja Araabia meri.

Fotoaparaat ei võtnud kogu seda päikesevalgust väga sõbralikult vastu,
nii et aitasin optiliselt pisut…


Mina, Dave ja Luis

Meri vonkles minema ja jättis endast raja maha

Käisime vaheldumisi meres sulistamas ja nautlesime rannas vedelemist, kuni üha tumedamaks tõmbuv taevas ja korisev kõht meid tagasi hotelli ajas.
Uuesti värskendudes läksime alla hotellirestorani. Restorane oli aga kaks – veg ja mitteveg. Kuigi meil oli kindel plaan kala süüa, oli avatud ainult veg pool. Hea küll, teine pool pidavat tunni pärast avatama, nii et otsustasime esimese nälja taimetoiduga peletada ja siis kõhud kalaga kinni pitseerida.
Mõeldud-tehtud. Jagasime omavahel suure hunniku võinaane, palak paneeri, malai koftat ja channa masalat, nii et kõhud kenasti täitusid. Tund saigi mööda ja kolisime teise restosse ümber, kus mina ja Dave surmai-kala tellisime ja Denise mingit krevetisousti tahtis. Luis piirdus jäätiselõiguga. Kõhud pooltäis, pikk ööpäev seljataga, hakkasime kõik vaikselt unele nokkima. Kuigi huumor oli endiselt kõva – küll tegi nalja mõlemas restos helistatav lauakell või kelnerite arusaamata jäänud tellimus – tellisime ringi mõnusmagusat kohvi ja pistsime kogu selle külluse mõnuga kinni. Arve tuli vist kuskil 600 ruupia ringis, mis nelja inimese kahekäiguliseks söötmiseks ikka hirmväike summa on.
Lõpuks leidsime, et oleme ikka NII väsinud, et hoolimata varasest tunnist – kell on alles 8 õhtul – peame end magama keerama ja suurema Diwali paugutamise unes mööda saatma.

Päeva huumor –
Dave: Denise, will you go to the prawn with me?
.

Teine päev: Kollur ja kilpkonnarand

Ärkasime üheksa paiku üles, kuna Dave helistas Denise’ile, et jou, äratus. Arutlesime, mida päevaga ette võtta.
Denise pakkus Kolluri Mookambika templi – alternatiiv oli Murudeshwara hiiglaslik Shivakuju, mida mina juba kuid olen näha igatsenud. Kuna poisid jagunesid ka kahte leeri, oli meil asjas viik. Mina, noore kuningas Saalomonina, ja tahtmata teise korraldatud reisis jama tekitada, samas tahtmata Murudeshwari kõrvale heita pakkusin, et kuna meil on ka homne päev, siis jõuame ehk mõlemat teha. Jäigi nii, et homme vaatame suurt Shivat ja täna sõidame Kollurisse.

Hommikusöök oli päris lõbus, naljatlesime ja jõime imehead kohvi. Peamiseks naljanumbriks said minu ja Luisi tellitud kuklid – vada-taolised magusad saiad, mida sambariga serveeriti. Menüüs oli nende nimi buns (2). Päeva jooksul jõuti kellegi magusatest kakkudest mitu korda rääkida.

Teekond Kollurisse oli üsna meeldiv, tee oli käänuline ja kitsas, aga ilusa loodusega ja päris põnevate teeäärsete kohtadega…nagu jäneseform (rabbit form)!
Kollur ise on pisike asula, mis ongi suuresti üles ehitatud kuulsale ja väga vanale templile, kus inimesed kaugelt ja lähedalt jumalanna Mookambika poole kummardamas käivad.
Jalutasime mööda poeridu täis teed templi poole ja võtsime suurte riiulite kõrval jalanõud ära nagu peab. Piidlesime mõnda aega eemal seisvat mängulist elevanti, kes rahatäht londi otsa napsatult, sellega ümbritsevatele inimestele pai tegi. Dave leidis omale uue sõbra väikesekasvulise lehma näol, kes hoolega ta paljaid karvaseid jalasääri limpsis.

Nuh…

Dave ja väike lehm

Kui me templisse üritasime minna, peatas meid väraval seisev rõivapolitsei, kes arvas, et minu ja Denise’i kleidid olid okei, aga noormeeste lühkarid ei sobi Mookambikale mitte. Uurisime kas lungid toimiks  ning jaatava vastuse saanuna pöörasime otsad ringi ja läksime poekestesse vaatama, kas leiab paar laualinataolist riidepalakat Dave’i ja Luisi paljaid sääri katma. Leidsime meie vahva taksojuhi abiga kaks tumekollast lungit ning riietasime poisid ümber.

Õnnistatud olemisega punasetäpiline Luis

Ka rõivapolitsei oli asjade käiguga rahul ning kaks pöialt taeva poole osutamas tüürisime mehest mööda ja templisse.
Sees oli ehk kuus-seitse erinevat kioski, mille kohal olid erinevad nimed. Kivikioskides istusid pühamehed, kes kopika annetusel sulle püha vett, lilli ja otsaesise triibutamiseks vajalikku pulbrit andsid.
Otsaesised valgeks (ja Luisil ning Denise’il ka punaseks) täpitatud arvasime heaks oma õnnistatud isikud templist välja viia ja midagi jahedat juua. Esimene valik oli iidse välimusega söökla, kus hingelistki ei olnud. Teine valik lämmatas kirbe kuse- ja pärmihaisuga, nii et tagurdasime sealt kohe välja. Kolmas oli samuti suletud, ent üle tee asuv neljas pakkus meile külmi jooke ja nii puhkasime seal pisut jalgu ja kosutasime hinge paari jaheda rüüpega.

Tagasiteel sõitsime Maravante ranna suunas, et sealt uurida, kus me paadiga tagavetel sõita võiksime saada. Info leidsime Kilpkonnaranna puhkekülast ning seadsime takso juhatatud suunas. Leidsime lõpuks tee äärest meid oodanud vajaliku Vijay, kes meid uhkesse vineerkatusega paati istutas ja rahulikel tagavetel pooletunnisele reisile viis. Kuna veensime oma taksojuhti meiega liituma, said paadimees ja Manjunath omavahel rõõmsalt kannada keeles laterdada kuni meie igast linnust, palmist ja veesäbrust fotosid klõpsutasime.

Luis ja Manju (autojuht)

Mina ja Dave, tagaplaanil kapten

Peale paadisõitu läksime tagasi Kilpkonnarannaresorti, et seal tugev lõuna süüa ja pisut rannas liguneda. Tugev lõuna ei olnud päris nii tugev kui me oleks tahtnud, kuna teist ringi tellides saime teada, et köök on vahepeal kinni pandud ja uuesti saab süüa alles 6-7 ajal. Senine eine, mis koosnes kalmaarirõngastest, krevettidest, väga vürtsisest kalast, veg-koftast, paneeri curryst ja suurest hunnikust riisist oli aga piisavalt kosutav, nii et maksime (endiselt kesise) arve ja tippisime alla randa. Sealne rahvas oli meist aga ülemäära huvitatud, nii et palusime Manjul takso endisesse kohta viia, sellal, kui me ise poolekilomeetrise vahemaa mööda rannajoont maha jalutasime.

Oh, mis see on?

Keegi on pirni maha pannud…

Mida kõike rannast leida võib. Karbi sees elas muuseas midagi piimjat ja molluskilaadset.

Rannaliivas peitsid end karbid, rasked ja valkjad,
kitsa karbi äärte vahelt välja pressides
limpsasid kümned molluskikeeled soolast Araabia mere vett.

Kalamees

Ligunesime vees, lesisime rannal ja viskasime kildu kuni kalamehed õhtust saaki hakkasid välja tirima ja tulime siis tagasi hotelli. Leppisime juhiga kokku, et stardime hommikul kell 8, et kõikjale jõuda ning läksime tubadesse värskenduma.

Kella poole kaheksa ajal suundusime õhtusöögile, mis, meile omaselt, möödus kõvasti lõkerdades ja palju süües.

Päeva huumor –
(Looduskaitsealast möödudes, kus tiigreid pidavat olema)
Luis: Sellepärast peabki alati kutsikat kaasas kandma.
Meie: Möh?
Luis: Kui tiigrit näed siis…(-viskeliigutus-) ja paned jooksu!

.

…jätkub!

Püüan Dave’ilt ka tema fotosid saada, siis näete fotodel rohkem mind ja paremat kvaliteeti.

4 responses

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s