ParadiisirANDAMAN: 4. – Havelockile jõudmine

17.oktoober

Ärkasime kell neli hommikul. Ma ei tea, millal ma viimati kell 4 ärkama pidin… Tavaliselt läheme sel ajal Bangalores magama. Kuna laev pidi kuus või pool seitse väljuma ja meil piletit ei olnud, pidasime targemaks varakult kohal olla.
Jõudsime sadamasse ja piletikiosk oli alles kinni. Seisime paari varajase tegelasega ja jõime kuuma piimateed, meres loksusid suured laevad ja roostetasid rõõmsalt hommikupäikeses.
Kui putka lõpuks lahti tehti, saime sahmaka reaalsust – sealt nad pileteid ei müü, sest kõik on otsas, aga võime laeva ees seista ja piletikontrolörilt osta proovida.
Liikusime kai tagaotsa, kus lahmakas laev inimesi peale lasi. Rohekate silmadega kurja moega piletimees käsutas inimesed ühte viirgu ja õnnetud, kellel piletid ei olnud, suunas ta halastamatult järjekorrast minema. Seisime nukrate nägudega kõrval ja vaatasime kuidas kümned ja kümned inimesed pardale astuvad, et veel sinisema vee ja veel mõnusamate randadega Havelockile lulli lööma minna.

Bharad käis piletimehele pinda nagu paha uni. “Meid on ainult kaks, ole meheks, leia mingi võimalus meid ka peale lasta,” nuias ta. Mees käskis inimestel, kes piletid tahtsid nimed kirja panna ja oodata. Suskasime talle mingi vana piletikontsu pihku, kus meie nimed peal olid ja ootasime edasi.
Ühel hetkel juhtus aga ime ja rohesilmne mees võttis mingi kviitungiraamatu välja. Ilmselgelt tähendas see kahte asja: Esiteks, keegi hakkab pileteid saama ja teiseks, ei ole kindel et säärane heldus kaua kestab. Rebisime ennast esiotsa ning enne meid oli veel paar üksiküritajat ning lüheldane reisikorraldaja. Üksiküritajad keksisid juba üle silla pardale ning reisikorraldaja sosistas Bharadile: “Minge te pealegi enne, teid on ainult kaks – mul on siin kaksteist inimest tulemas. Kes teab kas peale seda veel keegi saab.” Tänasime teda ja rohesilmset piletimeest ning ronisime rõõmsalt laeva peale.

Tegemist oli pisut ajahambast puretud sõidumasinaga, mille kolmel korrusel inimesed istuda said. Kuna enne meid olid juba piletiomanikud end ritta võtnud, siirdusime alumisele korrusele, kus akendeta raudseintega ruumis mitu pikka rida kunstnahast kattega toole oli ja meelelahutuse aset täitsid seintele maalitud hoiatused “Mitte sülitada” ja “Päästeveste mitte padjana kasutada”. Samuti oli seal karmilt palju prussakaid.

Kuna varajane hommikutund oli juba psühholoogiliselt väsitav, otsustasin, et keeran end istmel kerra ja magan suurema osa kolme- ja pooletunnisest reisist mõnusalt maha.

Muuseas, see popp ja uus Makruzzi meresõiduk võtab vaid poolteist tundi, aga odavaim pilet sinna maksab kolm korda rohkem kui valitsuse vana laeva oma. Meie maksime 195 ruupiat nina pealt, aga tagasitulekuks oli meil mugavustega uus masin, mille ühe otsa eest köhisime 650 ruupiat välja.

Igatahes, mina magasingi ühte ja teistpidi kägaras ligi kaks tundi ning ärgates kolisime oma asjad ülemisele tekile, kus oli imekombel kohti tekkinud. Ilmselt oli suur osa inimesi päikesetekil merd vaatamas, nii et istmeridadesse oli hulgaliselt lünki tekkinud. Bharad kõõlus pea väikesest ümmargusest aknast väljas ja kommenteeris merd ja kauguses paistvaid saari, mina võitlesin taaskord oma põiega ning pidin taaskord alla vanduma ja ka märjas laevakempsus ühe lõunase päikesetervituse tegema.

Kui laev lõpuks randus leidsin end Soome-Eesti liinilaeva maabumisega samasuguses olukorras – suur mass inimesi seisab ukse ees puntras, õhku ei ole, hingata ei saa, kuskile minna ei mahu ja nii sa oledki seal, nagu prunt ja loodad, et madrused kiiresti ukse avavad. Asjaolule lisas värvi tõik, et mass inimesi ja troopika tekitavad kiirelt kinnistes ruumides sellise saunatunde, et porod jookseks vihtadega laeva peale, kui nad vaid teaks…

Nali naljaks, kusi kaljaks – Havelock tervitas meid sooja päikese ja palmilehtedest punutud immigratsioonionniga, kus khakivärvi vormis naispolitseinik mu andmed suurde vihikusse kirja pani ja siis naeratades mu minema saatis.

Väike tähelepanek Andamani saarte kohta – praktiliselt kõik liikluspolitseinikud on nooremapoolsed naised. Ilusasti vormis, barett peas ja seisavad kuskil ristmikul ning juhatavad autosid ringi ja annavad eesõigust. Hirmus vahva ja vaheldusrikas vaatepilt Bangalore paksudele onudele, kes valgete kaabude ja torssis vuntsidega rohkem higi pühivad, kui midagi korraldavad.

Võtsime sadamast rikša ning palusime end mõnda mõnusasse mereäärsesse konditsioneeriga hotelli sõidutada. Paar puhkeküla ja kämpingut hiljem, El-dorado puhkeküla sildi juures rikšas istudes, jälgisin, kuidas esiklaasil balansseerib täiuslikult lumivalge ämblik. Minu kartlikud meenutused kuskilt looduskanalitelt, et troopilised saared on ideaalne elukoht kõiksugustele rõvedatele rohkem-kui-kaheksajalgsetele putukatele katkestas Bharad, kes mu vaatama saatis, kuidas mulle seal elada meeldiks.

El-dorado on küll tegelikult üsna tavaline lehtonnidega täidetud kämping, mille keskel asub avatud restoran ja mereni viib palmide vahel paarisajameetrine mullast jalgrada. Aga meie õnneks on El-dorado omanik või kesiganes mõelnud ka nõudlikumale publikule. Restorani ja hüttide vahele oli ehitatud kahekorruseline tellistorn, mis oli väljast lubjatud ja roosaks (!) värvitud.

Sees asus aga kaks avarat kahe laia voodiga tuba, kuhu oli pandud ka õhukonditsioneer. Hipilikkus oli säilinud selle näol, et boilerit ei olnud ja hommikuti – nagu me avastasime – toimusid tualettruumis sipelgate nõupidamised, kus osalesid ilmselt KÕIK saare sipelgad. Aga see ei tumestanud meie õnne, isegi hind – 2000 ruupiat öö – ei muutnud asja. Koht oli super ja just see, mida tahtsime.

Järgmiseks võlus meie abivalmis rikšajuht meile väikese, aga uue motorolleri ja kaks kiivrit ning andis Bharadile oma telefoninumbri, et vajadusel temaga kontakteeruks. Lisaks lubas ta meile järgmiseks päevaks snorgeldamisretke organiseerida.

Ühest küljest meeldiva üllatusena, aga teisalt arusaadavalt turismisaarte kombel, paistab siin hulgaliselt abivalmeid inimesi leiduvat, kes on valmis sinu peale oma kannatust ja aega kulutama, et sa aga kõik oma unistused täidetud saaks – ja üldsegi mitte mingite vingete tasude eest.

Igatahes oli meil nüüd liiklusvahend ja tahtmata aega raisata läksime saart avastama!