ParadiisirANDAMAN: 1. – Minemine

15.oktoober

Tööpäev ei paistnud kuskilt otsast läbi saavat. Pidime küll juba pisut peale kella viite lahkuma, aga käiasime kuni kella kuueni, kuna ühtäkki oli kõigil vaja meile häid soove ja nõuandeid peale lugeda.
Liiklust sel hetkel veel suuremat ei olnud, jõudsime koju, haarasime asjad – Bharad haaras neid muidugi tükk aega ja läksime siis kaheksa paiku riksat otsima. Kaua ei võtnud, kui üleloomulikult suurt summat nõudva juhiga soostusime Majesticule raudteejaama loksuma.
Minu ammusele peatuspaigale Bangalore “Kopli liinide”-sarnases linnajaos lähenedes otsustasime aega KFC-s parajaks teha. Istusime praekana ja friikartulitega pisut aega seal ja tippisime siis oma kodinaid järel vedades üle jalakäijate silla raudteejaamavaksalisse.

Kuidas ma ei või sallida selliseid kohti, kus ei ole ruumi astuda! Siinsed raudteejaama hallid, kus pileteid müüakse ja piletita elatakse on peaaegu et kõige hullemad. Astud ühele poole, on kellegi varbad, astud teisele poole, tallad mingi paljalt magava lapse otsas. Kolmandas suunas on keegi jäsemeteta vana ja ümberringi on vihaselt tunglevad reisijad, kes kõik viimasel hetkel piletit tahavad osta.
Rabelesime end siiski inimmassist läbi ja väravast sisse perroonile. Esimeselt rajalt pidigi tunni-pooleteise pärast Chennai rong väljuma. Hetkel lesis seal ajahambast puretud metalne sõidukijurakas, mis mõne hetke pärast kõhutäie inimesi Bihari pidi viima hakkama. Kolmepäevane reis umbes kolmel ruutmeetril… Kui sul selle jaoks nutsu jätkub!

Istusime ja ootasime, istusime ka siis kui Bihari-rong end ohates kohalt minema vinnas ja ootasime natuke aega peale ka siis, kui Chennai rong esimesel rajal pidurite kriginal peatus.
Uksi lahti ei tehtud. Keegi väga sellepärast lärmi ka ei tõstud. Põhiline tunglemine toimus seinal vahetuva tabloo ees, kus näidati piletijärjekorra hetkeseisu. Nimelt saab siin end piletijärjekorda panna, kui hetkel ka kohti ei ole. Kui siis keegi ära ütleb või mingil muul moel kohti juurde tekib, saad sõita.
Meil olid aga piletid olemas, ilma järjekorrata, nii et tabloodes kajastatav meid ei kõigutanud.
Natukese aja pärast tuli suure liimipulga ja paberipatakaga mees, kes rongi uste kõrvale nimekirjad kleepis. Uurisime lähemalt ja leidsimegi oma nimed pikast jadast – päris pidulik tunne tuli peale. Seejärel tehtigi juba uksed lahti ja ronisime hämarasse vagunisse.

India rongid on enamjaolt sama süsteemi peal üles ehitatud – hiiglama pikas vagunitejorus on võimalik valida vähemalt 3-6 erineva klassi vahel. Lühema reisi puhul ei ole muidugi mingeid erinevaid magamisvõimalusi vaja, nii et erinevus on selles, kas tegu on konditsioneeriga vaguniga või ilma konditsioneerita. Nii oligi veebruaris Chennaisse sõites mul lihtsalt istekoht neljases reas ja  viie tunni möödudes olime kohal, nii et magamise järgi puudust ei tundnud.
Pikemate või öiste reiside puhul taandub aga küsimus kahe kriteeriumi vahelisele parimale võimalikule variandile: hind ja mugavus.
Ka pika reisi võib istudes mööda saata, aga see valik on see klassikaline India õudus, mida ette kujutatakse: Kui istuda tahta, siis on võimalus odamaim pilet ja toolike broneerida. Kahjuks ei saa sa teiste inimeste saatuse üle otsustada ja üldvagun (General Compartment) täitub nii piletita kui piletiga reisijatega, nendega kellel ootejärjekorras muu kohaga ei vedanud või nendega, kellel lihtsalt valikut ei ole. Inimesed istuvad maas, vahekäigus, mitmekesi ühel kohal või seisavad. Võib ainult ette kujutada, kui õudne pikemat otsa sellistes tingimustes sõita oleks…
Mugavatest lihtsaim, ja neist seega ka odavaim magamisvõimalus, on magamisvagun või Sleeper Class, mis põhimõtteliselt võimaldabki sulle magamiskoha kupees, mida 6-8 inimesega jagama pead. Üks vagun mahutab 72 inimest. Seina peal on kahel pool kolm nari kohakuti ja teisel pool vahekäiku veel kaks. Keskmine nari käib seina peale üles, nii et vajadusel saab esimesel narikorrusel lihtsalt kõrvuti istuda, aga üldjuhul volditakse kohe peale piletikontrolli möödumist voodid lahti, tuled pannakse kustu ja rahvas läheb tuttu. Meeles tasub pidada, et uksi kupeedel ei ole, vahekäik on mõlemalt poolt avatud ja sõidu vältel käib seal rahvas, kes kempsu, kes oma peatuses maha. Laes on küll mitu ventilaatorit ja aknad  käivad lahti, aga konditsioneeri puudumist võib ilmselt kuumemal aastaajal valusalt märgata. Siiski tasub mugavamaks äraolekuks tekk või lina kaasa võtta, soovil ka padi, sest mingeid voodiriideid magamisvagun ei võimalda.
Hinnavõrdluse huvides mainin ära, et pilet Bangalorest Chennaisse magamisvagunis maksis umbes 400 ruupiat.
Teised võimalused on esimene klass ning 3AC, 2AC ja 1AC – mõtlesin tihti, mida need endast kujutavad. Esimene klass siin tähendab põhimõtteliselt seda, et kuigi konditsioneeri ei ole, on sul eraldi kupee, mida kellegagi jagama ei pea ja ilmselt ka voodiriided.
1-3AC puhul näitab number narikorruste arvu vagunis – AC tähendab loomulikult konditsioneeri. Ehk siis 3AC on nagu Sleeper, aga konditsioneeriga ja voodid on pehmed ja üles tehtud. Ilmselt saab seal ka süüa.
Selline lugu siis. Aa, jah, hinnavõrdlus – kui ma ei eksi, siis 1AC Chennaisse oli kuskil 1200-1400 ruupia ringis…

Vabandan niru pildi pärast, aga inimestele väga ei meeldi, kui sa neid pildistad.
Mida me siin näeme on üks boks – hallikassinised “riiulid” on voodid ja need seljatoed
käivad samuti ahelatega üles ja moodustavad keskmise narikoha…

Aga tagasi meie reisi juurde.
Meil siis, nagu öeldud sai, olid kohad Sleeper klassis – päris vaguni keskel. Mõlemal, mul ja Bharadil, oli teine narikorrus (berth), nii et magasime kohakuti.
Või noh, magasime. Kes magas, kes mitte.

Lisaks meile oli boksis veel keegi naisterahvas, noor India paarike, kes vist tegelikult paarike ei olnud, ainult reisisid koos ja nooremapoolne mees. Üle vahekäigu tekkisid aga õige kentsakad tegelased. Ülemisel naril oli kõhetu noormees. Alumisele istus esialgu suure kõhuga onu ja arvasin, et nüüd ongi meie tuba täis. Aga ei. Onu istmele tuli veel üks onu, veel suurema kõhuga ja täiesti alkohooliku näoga – paistes silmad ja suur kärsjas nina. Tuli ja laias, sõbralikul nilbel moel. Esmalt vehkis ta kätega paarikese meespoole suunas, et “püksilukk, püksilukk”. Too ei saanud midagi aru. Kui siis lõpuks taipas, et, aa, lahti on, röökis pundunud onu naerda ja peksis käsi vastu põlvi, et ikka täielik tsirkus noh, teisel oli püksiauk pooles mastis. Seejärel seiras paks onu kõiki kavala näoga ja teadustas, siis et me nüüd peame teda vabandama, aga tal on õhtusöök söömata. Pikemalt mõtlemata kaevas ta kuskilt kilekotist ajalehte mässitud riisi ja mingi sousti välja ja hakkas  ködi sealsamas istmel kämmaldega suhu ajama.
Mõne aja pärast kõndis vagunist läbi tumesinises vormis viisakas meesterahvas, kes tähtsa moega kõikide pileteid näha tahtis. See oli Pileti-isand, nagu kontrolöre siin kutsutakse, Ticket Master.
Rong lükkas vahepeal end liikvele, lükkasime keskmised voodikohad ka alla ja kõik hakkasid end magama sättima.
Bharad läks tualettruumi otsima ja samal ajal ujus meie vahesse veel üks onu, vanaldasem ja siuke kahtlane. Vaatas ringi, pani oma koti Bharadi koikule, toetas tagumiku alumise nari nurgale ja jäi siis kuidagi kentsakalt kössitades seal istuma, omal silmad vilamas.
Kui Pileti-isand uuesti sealt läbi tuiskas, siis tegi onu nagu oleks tal asja, kohmitses midagi oma kotis ja sättis asju, nagu oleks ta juba piletit näidanud. Kahtlane noh.
Bharad tuli tagasi ja ma tegin silmadega kõiksuguseid märke ja signaale, et mingi onu hakkab ta koikut hõivama. Viisakalt küsis Bharad onult, kas see on tema kott voodi jalutsis. Onu lükkas rinna ette, et jaa, mis see tema asi on. Bharad ütles, et noh, äkki võtaks ära, ta tahab magama minna. Onu küsis, et mis mõttes, kas see on tema voodi. Bharad ütles jaa, on küll, kas ta tahaks piletit näha. Seepeale pomises onu pettunult vaatas kuidagi igatsevalt veelkord keskmist voodit ja kolis siis oma kodinad meie boksist minema.

Järgmine komöödia toimus üle vahekäigu asuva nari alumisel korrusel, kus paistes näoga onu ja teine onu väikese kušeti suurust voodikohta püüdsid jagada. Pea teine teisel pool, jalad puseriti, olid  nad kuidagi eriti semulikult seal puntras, kuni piletimees nad lahku lõi – et tavai, mehed, iga voodi peal olgu ikka ainult üks inimene. Paistis, et pundunud onul oli õigem pilet, kuna teine mees vinnas end sealt vastu tahtmist minema. Ilmselt üldvagunisse, vaene mees.
Siis juba kustutatigi tuled ära, kellegi vilgas käsi lükkas laeventilaatorid tuult puhuma ja kottidest välja tiritud tekid-linad katsid erinevates magamisasendites reisijaid.

Tõmbasin pleedi üle pea ja kuulasin muusikat. Uni kippus peale küll, aga hirmsasti oli kempsu vaja minna. Kui tunni pärast aru sain, et jah, enne magama jääda ei saa, kui pissil käidud on, kaevasin kotist kempsupaberirulli välja ja taarusin mööda pimedat vahekäiku heledalt valgustatud tamburisse, kus kahtlase kvaliteediga käimlad asuma pidi. Legend rääkis kord, et rongides on kõrvuti india ja lääne stiilis kempsud. Vaatasin ühele poole, mõlemal uksel oli silt “Indian”. Vaatasin teisele poole – sama lugu. Mis teha, häda ajab härja kaevu ja valge tüdruku kükitama. Väike jooga hiljem koperdasin oma boksi otsides vagunisse tagasi ja püüdsin magama jääda, aga oh õõva – kempsuseiklus oli igasuguse une silmast pühkinud ja nii mõtisklesingi suurema osa sõidust erinevate maailma asjade üle.

One response

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s