Kontsadel kõõludes

Käisin siis eile Tanya nõudmisel uut ja ilusate kingadega tööl. Jah, Tanya nõudis – kui on kingad ostetud, tuleb neid kanda, ütles ta. Mina oleks neid mingiks pidulikumaks puhuks hoidnud, aga noh, kui käsk on antud, tuleb alluda.

Panin siis teksad ja kingad ja kogu kompott, nagu naisteajakiri õpetab ja läksin tööle. Bharad keeldus minu kõrval käimast, kuna ma pidavat välja nägema (heas mõttes…) nagu venelannast ihukaitsja kuskil action filmis.
Läksin siis tööle ja pisikeste geišasammudega tippisin oma lauani. Räntsatasin istuma ja otsustasin, et tagasi ringi kappama lähen alles õhtusöögi ajal.
Kus sa sellega.
Kempsu vaja minna ja vett vaja tuua ja küsimustele vastata ja inimesed muudkui kohkuvad, kui ma nagu mingi noor titaan neist mööda vaarun.
Tuleb, näe, Tanya mulle laua äärde kepsutama – näitab oma kingi, ma näitan enda omi, ta ütleb oi kui ilus. Ma tõusen ta kõrvale püsti ja kontsadega rubla-viiekümnene Tanya jookseb kiljudes minema.
Tuleb Luke, teen katse, et kas oleme peaaegu ühepikkused ja tõusen püsti. Poole pea jagu lühem, muidu ulatun talle õlani. Asi korras. “Oo,” ütleb Luke kui kingi tšekib, “hot stuff, tahad välja minna?” Kihistan naerda. Näe, niimoodi on pikk täitsa tore olla – teiste, pikematega koos.
Kliendihaldur Will ei pea ka alla vanduma ja tatsub nagu suur karu must külmalt mööda – tema on ikka pikem.
Tehnoplikad vaatavad suurte silmadega üles ja alla ja pean aru andma kust ma OMETI nii ägedad kingad sain.

Päeva lõpuks olid pahkluud ikka terved, jalad ei valutanud ja kedagi otsa kukkumisega ära ka ei tapnud. Polegi nii võimatu see kontsadel kõõlumine, aga puhtalt selle peajagu pikem olemise pärast igapäevaselt seda nalja ikka tegema ei hakka.
Money well spent.