9- ja 10-10-10

Tuli laupäevahommik ja -lõuna ja läksin Tanyaga shoppama.
Minu eesmärk oli Andamani-reisiks vähem ihu katvaid rõivaid soetada, tema eesmärk oli mulle näidata kohti, kust sellist kraami leidub. Ja võimalusel ka endale midagi tekitada.
Esimene peatus (täiesti süüdimatult) – kingapood kusagi Commercial Streeti sügavustes, mitmes poest mööda, kaugele kangi alla… Tanya lemmikpood, või nii ta väitis. Kingad otse Bangkokist… Ja pean tõdema, valik oli – kuigi kentsakas ja pisut mõne Eestimaise second handi kingariiuli moodi – parem kui enamikus kingapoodides.

Ja nii see juhtuski. Nagu Marit kunagi tabavalt kirjutas, “Tütarlapsest sirgub paine” ja Alice ostis omale oma esimesed¹ kontsakingad!

Kuivanud savi karva toredused, millega kuus jalga pikk olen. Ilus.

Peale seda kondasime veel siin-seal ja kui päev õhtusse hakkas veerema, võisin kottidest leida muuhulgas ühe tavalise pruuni varrukateta särgi, kaks Rolling Stonesi-teemalist toppi, kentsaka roosa vaaraonäoga rannakleidikese ja kingadega sama värvi lühikese seeliku.

Läksime sealsamas CommStreetil Tanyaga laiali ja leppisime kokku, et kui hilisematel õhtutundidel midagi toimub, näeme jälle.
Toimus ja ei toimunud ka.
Nähtavasti olid Giorgio ja teised valged mehed kuskile klubisse meelitatud ja sinna me minna ei tahtnud. Laundžbaaris “Valge Tiiger” toimus mingi house-pidu ja sinna me ka minna ei tahtnud.
Käisime siis hoopis Bharadiga sizzleri restos “Mandariin” sisisevat kanapraadi söömas ja kui järgmine päev oli kelladesse tiksunud…sõitsime taaskord Luke’i juurde. Taaskord naljad, taaskord Mortal Kombat. Ja kell 4, taaskord EGL tehnopargi Baristasse kohvikest jooma.
Muuseas, Barista on välja mõelnud sellise toreda asja nagu muffini-shake: Suur hunnik jäätist ja piima on ära mikserdatud, sinna hulka pool mandlimuffinit ja sorinal karamellisiirupit. Klaasi külluslikumaks muutmiseks pane veel kõige otsa järgmine hunnik jäätist, vahukoort ja teine pool muffinist… Ja kasseeri 150 ruupiat toobist. Njämm.

Pühapäevahommikul kell pool 7 jõudsime koju tagasi, vajusin magama ja ärkasin millalgi kella kahe paiku ema saadetud sõnumi peale. Voodist nagu visatult üles, arvuti taha ja suhtlema.
Suhtlus emaga, suhtlus Katiga ja siis saabus missioon – kella poole seitsmeks MG Roadil olla, õhtusöök kahele.
Läksingi. Läksimegi. Läksime (ikka) Bharadiga sellisesse toredasse rockipubisse nagu “Plaan B” lehmasteiki sööma.
Peale seda pidime ideaalis Bharadi asjad kontorist ära tooma, mis ta hommikul sinna jätnud oli ja siis B52 (pubis) Luke’i ja Tanya ja Giorgio ja 101 muu inimesega kokku saama.
Vihmajumalal oli muu plaan ja lasi kuni kojutulekuni kallata, nii et täiesti läbiligunenult ei olnud meil mingit tahtmist enam kuskile baari või puppi minna.
Bharad jäi kott-toolis magama ja mina nautlesin Marie Claire’i pulma-eriga suures toas…kuni kohad vahetusid, uinuv kaunitar voodi hõivas ja mina nüüd teieni kogu seda toredust toon.

Aga pikematest plaanidest niipalju, et:
-Homme saab tõusude ja mõõnade, kokku- ja lahkuolemiste ja muu mõnu kiuste kaks aastat koosolemist täis.
-Reede õhtul loksume rongiga Chennaisse, kust laupäeva varahommikul Port Blairi suunas lendame.
-Laupäeval muuhulgas saan veerandsada aastat vanaks ja selle häbi eest põgenengi kuskile kaugele troopilisele saarele. Ei ole kindel kas mobiil seal levib või kas üldse levima panen, aga jah, järgmise neljapäevani oleme Andamani ja Nicobari saartel.
-Tagasi tulles on kohe reedel Bangalores Octoberfest, mis kestab pühapäevani ja toob India muusikarahvani USA metalit De Profundise näol ja Itaalia gootikat Lacuna Coili koosseisus.
-Ja siis on november ja siis on jõul.
-Järgmine aasta tulen Eestisse.

On mida oodata.

¹Skeptikutele ja teadjamatele selgituseks (Kati, loe nüüd hoolega):
Esimesed kontsakingad selles mõttes, et mul on olnud pöidlaotsasuuruse kontsa ja naaskelninaga veinpunased lõpukingad ja pruunid kobakad vanatüdrukuplatvormid, aga mul pole kunagi olnud korralikke kontsakingi. Nagu naistel.

Ja nüüd on.