Unest, söögist, filmidest

Teisipäev, kanapäev, onudepildiga musta pusa päev.

Minu elu kolmainsus: magamine, söömine ja filmid. Ma ei tea mida Freud selle peale ütleks, aga minu meelest on nende najal täiesti võimalik ära elada, ei mingit seksuaaltungi ega surmahirmu. Pigem siuke lõdvarandmeline hedonism. Und kütab keha täiega, söögi pärast peab natuke vaeva nägema ja filmid tulevad tööandjalt töö nime all.
Mis siis neist ikka rääkida.
Noh, sellenädalased uudised on natuke kõigega seotud. Ma pikalt ei hakka seletama, aga nii möödaminnes mainiks siis ära, et:

1) Nägin unes, et kaklesin Angusega. Füüsiliselt kohe, lõin teda klaviatuuriga vist, kui mälu ei peta.
Eile tööl läks asi peaaegu täide, vähemalt sümboolselt.
Kui mäletate, siis see ninatark muna kiskus riidu sellega, et ei osanud suud kinni hoida ja tänitas tükk aega selle kallal, kuidas Andaman hääldatakse. Peale seda olen tööasjad normaalselt ära selgitanud ja vajadusel aidanud, aga mis puutub muusse suhtlusse või teda õhtusöögile kutsumisse  – meil on ju siuke oma õhtusöögigäng –  siis ei. Tõusen kell 8 püsti, võtan oma pudeli ja jalutan minema. Nii kunksmoor olengi.
Igatahes tulin eile õhtusöögilt tagasi, panin kõrvaklapid pähe tagasi ja oleks juba filmi süvenema hakanud, aga Ängüs koputas mind õlale. Pöördusin ja vaatasin kuidas ta kiiresti-kiiresti silmi pilgutab ja pea kuidagi kentsakalt viltu ajab, omal silmad vidukil. Nonii, sealt see nüüd tuleb, mõtlesin.
Normaalsed inimesed küsiks: Miks ma sulle teinud olen, et sa mind väldid? või Mis kamm on? Tige oled vä?
Ängüs küsis: Millega ma olen sinu ükskõiksuse välja teeninud? (With what, might I ask, have I earned your indifference towards me?)
Oleks tahtnud sama kaunikujuliselt vastata, aga näe ei osanud poeetiliselt öelda, et ta nagu idioot käitus. Ütlesin siis maakeeli:
Mina: “Noh, asi on selles Andamaniteemas. Kui sa tahad aidata ja sõbralikult parandada, siis ütle ühe korra, mitte ära raiu nagu mingi kuradi lingvistiline kirves bossi juuresolekul kuidas ma pean seda ütlema ja siis hakka mingeid jaburaid näiteid tooma. See ei ole normaalne, see on lihtsalt nõme.”
Tema: “Aga sa ju hääldad seda valesti!!!”
Mina: “Mis see sinu asi on kuidas ma seda hääldan?! Ma tulin Indiasse kus KÕIKE hääldatakse teisiti kui mina õppinud olen, aga see ei tähenda, et ma igaühe juurde lähen ja neid parandan!”
Tema: (mõttepaus ja närviline naeratus) “Tead miks ma tegelikult seda ütlesin…?”
Mina: “Üllata mind.”
Tema: “Sa ei mäleta mis sa samal päeval pisut varem ütlesid? Sa solvasid mind?”
Mina: “Kuidas?”
Tema: “Sa ütlesid, et mis indialane ma olen kui ma hindi keelt ei oska…”
Mina: “Eee…ja kõik naersid. Me oleme Lõuna-Indias, hindi keel on siin sama vajalik kui saba. Ma tegin nalja, kui sa sellest aru ei saanud siis on kahju küll. Vabandust.”
Mõtlesin endamisi, et täiesti müstiline, kuidas keegi, kes meid nädalas korra püüab veenda, et ta ei ole tegelikult Indialane, vaid üle kolme põlve britt järsku sellist asja südamesse võtab… Aga tahtmata teda edasi solvata, ei hakanud rohkem seletama.
Tema: “Nii et sa siis jätkad seda solvunud olemist?”
Mina: “Sul võttis nädal aega aega, et küsida, mis viga on. Ja nüüd kui sa tead, milles probleem on, ei vabanda sa ega ütle, et oi, ma enam ei tee või oi, ma ei teadnud, et see sind solvab, vaid süüdistad mind ja õigustad ennast… Jah, ma jätkan seda.”
Tema: “Tõsiselt või?”
Mina: “Jepp.”
Klapid pähe ja filmi vaatama.
Nii lapsik olengi, aga ta on ikka liiga kuradi ninatark ja mitte ainult minu vastu. Näis kuidas talle see olukord meeltmööda on, kuna ta on ainus inimene meie tiimist, kes on lisaks mulle õhtuses vahetuses võib mitterääkimine keeruliseks minna, aga… Elame-näeme.

2) Tiimilõuna Barbecue Nationis. Eile. Mittemidagiütlev buffet-lõuna – magustoiduriiul oli täiesti mulle meele järele, aga lõbus vahetu õhkkond ja imemaitsev söök, mis reeglina varasematel aegadel tiimilõunaid on iseloomustanud jäid kuskile ära. Raske on seltskonda, kes üksteisele eriti ei meeldi, sõbralikult laua ümber sumisema panna.

3) Oktoobris või novembris kinno jõudev It’s Kind of a Funny Story on omamoodi armas ja tragikoomiline film, mis tänapäeva emokultuuri samahästi – ja minu jaoks kindlasti paremini – sobib, kui tosinad vampiirilood. Peaosas on uus andekas nägu, kes kümne aasta pärast täielik Keanu Reeves version 2.0 on.
Lugu ise on enesetapumõtetega noorest poisist, kes enne sillale ronimist psühhiaatri juurde läheb ja end hullumajja laseb panna. Palju hirmutavaid tegureid, segadust, naljakaid tegelasi ja romantilisi pusasid hiljem—
Vaadake juba ise. :)