Teise maailma sõjakatel teemadel

Mida ma ka meeltega ei taju, kõik paistab sõja ja mässu ja eelkõige Teise maailmasõjaga seotud sel nädalal. No mitte kõik. Enamik.

1) Raamat, mida küll juba paar nädalat lummatult lugesin ja nüüd ka oma suureks kurvastuseks läbi lugesi: Markus Zuzaki The Book Thief (“Raamatuvaras”) . Raamat väikesest saksa tüdrukust, kes keset sõjakoledusi püüab elust toredat leida, varastab raamatuid ja sõbruneb keldris peituva juudiga. Muuseas, raamatu jutustaja rollis on Surm!
Ma ei tea kas see eestikeelsena on juba olemas, aga täiesti jumalikult ilusas keeles kirjutatud tekst.
(Jah, Tuuli, võttis aega mis ta võttis, aga nüüd on ta loetud ja kõrvad hakkasid suurest rõõmust liikuma kui meenus, et Kristi olla öelnud, et ma sarnaselt kirjutan. No see on ikka puhas poeesia minu kraaksatuste kõrval…)

2) Töö juures anti mulle täiesti uutmoodi ja müstiline projekt läbi viia: viie(- või isegi kuue)keelne ooper tahtis ingliskeelseid subtiitreid saada ja mina pidin neid siis koju ajama läbi saksa, vene, poola, prantsuse ja inglise keeles laulmise. Ooperiks oli The Passenger (“Reisija”). Mina, kes ma kultuurikauge inimesena eluilmaski ühtegi ooperit oma silmaga näinud ei ole, arvasin alguses et jeeeebus küll… Ja lõpuks et …see on nii vinge.
Lugu räägib kruiisilaeval lemblevast saksa paarist, aga kui naine meeletult kohutatud saab ühe laeval viibiva looritatud kuju nägemisest, hakkab lekkima lugu tema minevikust SS ohvitserina Auschwitzi koonduslaagris. Täielik delikatess, kaks ja pool tundi.
Kurb oleks muidugi elavast peast vaadata kui pool teksti aru saamata jääks… Kontserdimajas ju subtiitreid ei näidata.

3) Mässu ootel oleme endiselt, millest juba kirjutasin. Mäss on ettepoole lükatud. Nüüd on suure tõenäosusega juba teisipäev töölt vaba, kuna otsus tuleb ilmselt just sel päeval. Tuleb söögid ja taskulambid ruttu ära osta.

4) Inimesed on siin sõjakalt meelestatud ka halva meedia tõttu, mida India praegusel ajal ämbritäite viisi saab Delhis korraldatavate Commonwealth Games-draamade tõttu. Need on nagu endiste Suurbritannia koloniaalriikide poolt korraldatavad miniolümpiamängud (parandage mind kui ma eksin, sest uudiseid ma ei loe ja toetun infole, mis minuni suusõnaliselt jõuab). Sel aastal siis Indias. Kahjuks on aga siinne spordiminister selle tarbeks eraldatud raha hoolega oma taskusse kühveldanud, aruannetesse pannud, et trenažöörid maksavad 700 000 ruupiat tükk ja üleüldse on nad kõik väga korralikult teinud. Kui aga briti ajakirjanikud sportlastele mõeldud elamistingimusi kontrollima tulid, selgus, et spordiküla majad on jamasti kontrueeritud, torud lekivad ja kempsud alla igasugust arvestust. Lisaks on staadionite ja värkide ehitus kõvasti graafikust maas ja kõik on jama… Ja britid olla siis õlgu kehitanud ja öelnud need hirmsad sõnad, mida ükski indialane 21.sajandil isegi naljana kuulda ei taha: “Noh, mida siis ikka oodata – arengumaa ju…”

– “Rahu, ainult rahu.”

2 responses

  1. Käisin Estonias operetti vaatamas ja kusjuures subtiitrid olid täiesti olemas. Saalis, vähemalt tagumistes ridades, olid ekrranid, kus tekst jooksis.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s