Nädala pekk

1) Vaatasin läbi aegade kõige halvemat filmi. Ei, ei, ilma naljata. Mul on raisatud poolteisttunnist NII kahju – oleks võinud aega palju paremini kasutada, näiteks tooliga keerutades ennast korduvalt oksele ajada…
-See oli kõvasti, ikka kohe väga kõvasti halvem film kui Dreamcatcher, Liisbet.
-Kordades hullem kui Tremors, mis siiani on olnud üks halvemaid filme mida tean.
-Ilmselt palju magedam kui enamik filme iMDb.com “100 halvimat” edetabelis.

Kui te just kihlvedu ei kaotanud, siis palun, palun-palun-palun, ärge vaadake filmi Last Exorcism. Mina, kes ma armastan halbu õudusfilme peaaegu sama palju kui häid õudusfilme lootsin, et halvad arvustused ongi see, et see on halb arvustus. Nagu et hea halb õudukas. Ei.
Halb arvustus on sellele filmile ülekohtune pai.

2) DigiKäpp ajab oma pikad ebaõigluse sõrmed nüüd ka juba alluvate kehaavaustesse.
Alates üleeilsest on meil selline sisekorraeeskiri, mis lubab turvameestel ja ülemustel hoiatuseta ükskõik kelle sahtlites, kotis, taskutes ja turvakapis tuhnida – vajadusel alkoholi- või narkotesti teha või uksel kinni pidada ja läbi otsida.
Jess, raisk.
Siuksed inimõiguste rikkumised kerkivad pinnale nagu puuks vannivees kui kuude kaupa terved hordid noori mehi suitsupauside ajal ehituse nurgal savu tõmbavad.
Ja augustis oli keegi noorsand murtud südamele palsamiks pudeli tekiilat ostnud, sellest poole ära joonud, ülejäänu oma töölaua sahtlisse pannud ja keset õhtust vahetust klaviatuuri, laua, prügikasti ja kaastöötaja kingad täis oksendanud.

Ma ei tea kui kõrgele ma peaks karjääriredelil ronima, et sellised asjad enam jalgu märjaks ei pritsiks.

3) Susivaid inimesi jätkub igale poole, igasse kontorisse ja igasse tiimi. Polekski arvanud, et pealtnäha toredad inimesed, kes mulle näiteks suunurgad kõrvuni naeratades tere kähistavad, veedavad oma pärastlõunad kambakesi personaliosakonnajuhatajale mingit kägu ajades, nii et inimesed, kelle töö peale nende hammas ei hakka, aga kadedus asu ei anna, peavad tiimi vahetama.
Luke.
Luke on sunnitud teise tiimi tööle minema, kuna 5-6 inimest tema enda osakonnast levitavad jutte ja kaebavad HR osakonnale, et Luke käib oma tiimi manageriga, vaatab terve õhtu filme ja teeb üleüldse sitta tööd.
Personaliosakond ei tea muidugi töökvaliteedist kübetki ja nii peavad nad pööblit vaigistama ainukese liigutusega, mida nemad tunnevad – kangutamine.

See subtiitrindus on rohkem ja rohkem nagu mingi halb seebiooper meil.
Lisaks kõigele muule on mu oma tiimiski siukest jura, kuna kaks jõupositsioonil olevat meest lihtsalt ei mahu ühe tooli peale ja siis hakkavad nad üksteisele jalga taha panema ja üksteist erinevatele tiimi liikmetele tagaselja siunama.

Laske mul rahus tööd teha ja hoidke oma draamad veel kirjutamata käsikirjade jaoks!

4) Eile tormasime jälle koju, et 12 teleka ees olla ja Austraalia kokasaadet MasterChef vaadata.
12:15 läks elekter ära ja tuli tagasi millalgi kella 5 paiku hommikul.
Bharad mainis kuivalt, et jah, jumala nimel peavad paljud kannatama.
Nimelt on öised elektrikatkestused tingitud sellest, et meie piirkonnas on igal tänavanurgal raskelt kaunistatud ja jõululampidega ülekuhjatud Ganeshakujud, mis öise linna küll väga maagiliseks ja kirjuks muudavad, aga muuhulgas meeletult elektrit noolivad. Ja ega siis need ülespanijad generaatoreid ei kasuta – juhe mingi suvalise inimese majja, supsti stepslisse ja saagu valgus.
BESCOM, kes siin elektrit jagab vaatab muidugi andureid, et mida pekki, seal ja seal kasutatakse liiga palju ja lükkavad silma pilgutamata voolu kõrvalkvartalis välja.
Ganeshad säravad edasi, meie käime küünlavalgel kempsus.

5) Kurk on jälle valus.