Koleilus kolmapäev

Mida on nädala selgroo sõbralikuks murdmiseks vaja?
Vähest und, toredat kaaslast, uljast meelt, mugavaid jalanõusid, ilusat ilma ja õnne, et keegi päeva lõppu ära ei rikuks.

Eile helistas mulle Bopanna – tuntud ka Coorgi Aimari nime all. Kes ei mäleta, läheb ja otsib veebruari-märtsi postitustest välja kohad kus mina, emme ja Kati Coorgis kahe meesterahvaga koos ringi kolasime. Aimar on see tore.
Igatahes on ta mulle umbes kord kahes kuus peale seda helistanud kui Coorgis käisime ja heietanud, et kuidas läheb ja värki-särki. Nüüd siis teavitas ta mind, et on Bangalores ja mis ma teen.
Ütlesin, et mis ma ikka teen, tööd teen. Leppisime siis kokku, et kohtume täna hommikusöögiks – poole kümne ja kümne vahel MG Roadil. Tal pidavat kell 11 kohtumine olema, et siis tangime kõhud täis, räägime kiired jutud ja aidaa.

Eestlane oli kohal 9:20. Indialane ehmatas eestlast valju ja täiesti eestikeelse “Tere hommikust”-hõiskega umbes 10:05.
Täieliku ja hästilõhnava džentelmenina maksis ta mu kakao kinni ja jalutasime mööda sopast MG Roadi India Coffee House’i.
Vanakooli-Bangalore hetk number 1: India Coffee House on umbes kõvasti vanem kui mina. Kõvasti vanem kohe. Tegemist on pealtnäha siukse Uulu söökla India versiooniga, kus turbanites onklid sulle väga lihtsailmelist sööki ette kannavad ja onud pisikestest klaasidest piimakohvi lonksavad.
Aga asi on fiilingus. Ja autentses kohalikus kohvis ja selles kuidas nad munaputru teevad ja selles, et India Coffee House’i sarnaseid kohti on sama vähe kui ausaid ajalooraamatuid ja seal käivad ainult kohalikud, kes ausat ajalugu teavad (ja mäletavad). Mõnus oli.
Ja rääkisime terve tunni ärijuttu!

Kell 11 tagasi päikese kätte minnes küsisin kas tal hakkab nüüd koosolek. Ütles et ei hakka, see on edasi lükkunud, kuna tüüp kellega ta kohtub pole veel linnagi jõudnud. (Tüüpiline.)
Jalutasime niisama mööda Brigade Roadi, kui minu leelutused teemal “oh ma pole kuskil käinud” jõudsid sinnamaani, et sain lubaduse järgmisel korral kui ta minu linnas on kuninglikust soost inimesega Bangalore palees ringi tuiata (sõber noh) ja ninanipsu kui mainisin, et ei ole Shivajinagaril käinud.

Shivajinagar on Commercial Streeti taga paiknev turu- ja melupiirkond, mis on 99% islamistlik. Kuigi seal paikneb ka Bangalore üks vanemaid (kui mitte vanim) protestantide kirik, on seal samuti suurim mošee ja turg on pea eranditult moslemite käes – kes muu ikka linna parimat ja värskeimat loomaliha müüks!?
Vanakooli-Bangalore hetk number 2: Möödusime suurtest punakasroosadest lihakäntsakatest, kaelapidi puntis rippuvatest kitkutud kanadest ja lugematutest raiepakkudest, mille liitrid ja liitrid verd oli mustjaspunaseks tooninud.
Ometi ei olnud seal India lihalettidele omast kärbestesuminat või läppunud lehka. Ma ei kujuta ette KUIDAS nad sellises kliimas ja ilma mingi külmutusseadme olemasoluta kogu seda liha värskena hoiavad, aga mingi Allah’ maagia abil see neil õnnestub.
Lihaletist mööda triivides avastasin, et puurides olevad linnud on vägagi elus ja sugugi mitte katkutud välimusega kanad. Seal oli tavalisi halle tuvisid, püüsid, viirpapagoisid ja imekauneid ja erksavärvilisi aarasid! Seal oli pisikesi lembelinde ja tiivulisi, kelle nime ma ei teagi.
Lindude all olid suured puurid jänestega, hamstrite, rottide ning kassi- ja koerapoegadega, kes mu kahvatu käe nägemisest end rõõmsalt puurivarbade vastu litsusid ja sõrmeotsaga jagatavaid hellitusi nuiasid. Seal olid suured akvaariumitäied eksootilisi kalu ja salaseinte taga väidetavalt ka looduskaitseall olevaid kilpkonni ja muid elukaid.

Vanakooli-Bangalore hetk number 3: Loomalaadale tuur peale tehtud lonkisime järjekordse putkani ja rüüpasime ringi vahtides klaasitäie kuuma piimateed.

Kahe aasta jooksul on minu tuuritamised kohalike ja vähem kohalike vastassooesindajatega viinud mind botaanikaaeda, kiriku(te)sse, gurudwarasse, templisse, kallitesse kohvikutesse ja kahtlastesse baaridesse, parki päikeselaiku istuma ja suure puu alla uskumatut tähistaevast vaatama.
See tuuritamine ei paistnud glamuuriga löövat ja Bopanna trumpas isegi lihaturu järgmise lausega üle:

“Kas sa korralikus romulas oled käinud?” Vastust ootamata keerasime ühele põiktänavale ja järgmisel hetkel kõrgusid minu ümber nii kaugele kui silm seletas autokered, jupid, kummid ja kõikvõimalikud sõiduriistavidinad – üks õlisem kui teine. Nii ka mehed. (Ma ei näinud seal ÜHTEGI naist. Duhh!)
Rääkisime Bopannale saksa anekdooti, mis peaks kujutama kuidas poolakad neile oma maad turismikohaks pakuvad: “Tule Poola, su auto on juba siin!”, mispeale ta valju häälega mitukümmend meetrit naeris.

Kui lõpuks Shivajinagari teises otsas välja tulime tegin sõrmega õhku linnukese – nüüd on siis see ka tehtud. Siiani on KÕIK tuttavad soovitanud seda kohta vältida, kuigi sealt saab peaaegu kõike, mida vaja või mittevaja võib minna, parimat liha ja loomi… Siiski ei soovitata mul sinna lähedale minna.

Jalutasime tagasi MG Roadile, kus mulle ka rikša viibati ja sõbraliku headaegaga järgmise korrani hõigati.

Avastasin, et olen armastuse Bangalore vastu taasavastanud…pelgalt linna( ühes pulstunumas otsa)s ringi jalutades. Täielik poeesia, raisk.