Palju õnne sünnipäevaks, G-man

PALJU ÕNNE, GANESHA

Täna on Ganesha sünnipäev. Rahvas, kes ei ole nii India-savvy või et sattusivad siia esmakordselt ja minu sõpru-tuttavaid veel nimepidi ei tea, siis Ganesha on see lihav roosa elevant pildi keskmes, mitte mõni neist sõbralikest onudest, kes sedasama puuslikku ära osta soovivad.
Ehk siis et täna on Ganesh Chaturti (mis tähendabki põhjusmõtteliselt sünnipäeva) ja kogu linnas kaunistatakse elevandikujusid, mängitakse pilli ja süüakse kommi.
Paar nädalat nüüd juba on linna peal olnud suured müügipunktid, kus kipsist ja savist erinevas suuruses Ganeshasid tänase tarbeks müüakse. Ja ma mõtlen tõesti erinevas suuruses, väikese sõrme pikkusest vantsist kuni tublisti üle minu pea ulatuva mürakani (nagu ka foto võib illustreerida…ega need India mehed NII lühikesed ka ei ole…).

Mida siis Ganeshaga tehakse?!
-Tuuakse tuppa või pannakse kuskile tänavale, ehitakse lillevanikute ja lõhnavate pulbritega ära, preester loeb sõnad peale, kõik on rõõmsad… Ja siis paar päeva hiljem uputatakse vaene jumalaloom ära! Tõsijutt.
Suured Ganeshad, teht’ savist või muust raskest materjalist lastakse jõkke või järve, kus ta siis ideaalis peaks põhja vajuma… Nüüdisajal  on keegi tarkpea arvanud, et ühte järve- või jõepõhja neid elevante nii palju ka ei mahu – peaks asja muutma. Ja hakati valmistama kipsist kujusid, mis on üsna mürgiste pliivärvidega rõõmsaks võõbatud. Ja need sulavad vees!
Kujutage nüüd seda ökokatastroofi mis säärasele uputamisele üsna peatselt järgnema peaks…
Paljud on nüüd kipskujude uputamisest loobunud, aga kahjuks tehakse seda endiselt palju.
-Ja koduses variandis… Pidulikkusenäidik vajub siinkohal nukralt nulli, sest kui pidustus läbi on, tuleb ka kodune Ganesha (kasvõi piltlikult) uputada. Igas korralikus majapidamises on plastmassämber, millesse siis pererahvas puusliku poetab ja seejärel sooja vee peale laseb voolata, kuni pringist ja värvilisest elevantjumalast ainult laiguline plöga järgi jääb, mille siis keegi kuskile kõige kaduva teed laseb voolata.

Palju õnne tõesti.

Kuna Bharad on täna Ganesha sünnipäevale kutsutud ja mina mitte, siis käisime juba eile üle linna vaatamas kuidas rahvas veel viimasel päeval omale neid kujusid koju tassib. Nagu üks sirge jutt tuli meile veok veoki järel vastu, 8-jalane kilesse pakitud vants kastis.

Vaatasime heldinult paar minutit kuidas äri käib ja läksime seejärel hoopis ISKCONi templisse!
ISKCON on lühend International Society of Krishna Consciousness’ile ehk rahvusvahelisele Krishna teadvuse kogudusele ja neil on liikumisi ja koguduse harusid üle maailma. Isegi Eestis! Kõik need vahvad mannavahukarva ürpides noored, kes trummi mängides ja Hare Krishna mantrat lauldes mööda linna libisevad. Krishna järgijad!
Bangalores asuv tempel on HIIGLASLIK ja imekaunis. Pilte sees teha muidugi ei tohi, fotokas võeti kohe käest ära, aga ilus oli ikkagi.
Templisse minek võtab jupp aega aega, sest rada on pikitud kandiliste plaatidega. Iga peale astudes pead kõva häälega ütlema: Hare Krishna, Hare Krishna, Krishna, Krishna, Hare, Hare, Hare Rama, Hare Rama, Rama, Rama, Hare, Hare! Ja siis võtma järgmise sammu. Plaate võis seal olla oma sadakond… Terve selle aja kisendati mantrat ka valjuhääldist nii et peale paari minutit kartsin transsi langeda.
Templis sees oli väikene ansambel, kes mantraid laulsid, kõigil pöetud peadel vaid pisike tutt juukseid. Ja muidugi peatempli sisemus oleks iga vene tsaari kadedusest lõhki ajanud, sest see kuld ja kalliskivid, millega seal kõik ehitud oli… Oijee…

ISKCON Bangalore