Kodu see ei ole koda

Teada värk, et ei ole. Aga nii ma teda kohtlen. Esmaspäeval teen plaanid, et koristan kõik koja nurgad – või vähemalt kööginurga – nädalavahetusel ära.
Tuleb nädalavahetus: Laupäeval kell 11 jooksen tööle, tööl teen 8 tundi tööd nii et süüagi ei märka, siis tuleb Bharad ja läheme Empire’isse sööma, minul pea valutab nagu lõhkaks keegi seal kive, söök sees jõuame koju – minul on peavalust juba süda paha. Lähen kell 9  magama ja ärkan millalgi poole kahe paiku päeval (!) üles. Üldse ei ole imelik ju 17h reast panna.
Ja siis ongi, pühapäeva pärastlõuna. Igasugused plaanid koristada olen juba eos minetanud, äkki mõnel nädalapäeva ööl või siis kui üksi jään, siis unetusest… (Kunagi aasta alguses üksi olles sai ju päikesetõusul quiche’igi küpsetatud.)

Kui nüüd positiivset ka lisada, siis see, et Indiranagari 80ft Roadil avati Empire – uus ja hiigelsuur ja imeilus. Ja meid teatakse nägupidi! Meie kui vanad empaieri söögi armastajad, kes me nii Koramangalas kui MG Roadil sellega maiustamas käisime, oleme nii eriline ja silmale ilus vaadata-paar, et kolm (eelmistest kohtadest tuttava näoga) kelnerit meile tere tulid ütlema ja küsisid kuidas uus resto meeldib.
Meeldib küll, miks ei meeldi.

Eile jäi siis peavalu tõttu igasugune püüdlus normaalse noore kombel välja minna ka ära… B Flat baaris esines Shaa’ir + Funk, mis on siuke tore electro-duo, ilusad ja andekad. Tean neid mingist vanast hallist ülikooliajast, kui Indiaga esimesed kokkupuuted tekkisid. Nüüd oleks siis võimalus olnud näha ja ehk näpugagi katsuda… Aga ei. Ei ole mul sõpra kellega minna ega pead, mis õigel ajal ei valutaks. Ega ilmselt riideid, millega pop ja noortepärane välja näha.
Täna sama teema – üksi välja minna ei julge, sest tean et hakkan suurest üksildusest shoppama.

Kodus on telekas.

Jess.

.

Hilisem lisa:
Läksin kööki, panin tule põlema ja astusin kindla sammu riiuli poole ja pissisin peaaegu ehmatusest püksi.
Sisalik asjatas midagi kuivaineriiulil ja ma ei ole mitte kunagi nii näost-näkku sisalikuga olnud kui nüüd.
Mis seal ikka, tõmbasin hinge, ütlesin ilusasti tere ja vabandasin, et teda niimoodi häirisin. Sisalik kadus silmapilkselt, ta oli vist natuke solvunud, ilmselt aitas ta mul kapist ämblikke ära ajada…ja mina niimoodi röögatan… Loodetavasti ei ole ta kaua pahane.



3 responses

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s