Minemine: 100 aastat üksildust e. Annika on täielik kohupiimake

Ma olen jälle Bangalores – mõnede suureks üllatuseks kadusin juba esmaspäeval ära ja ei selgitanudki pikemalt. Vabandan väga, aga mis teha kui pea siuke kohupiimapall on. Nagu mul.
Alustame siis algusest.

(Kusjuures üks jupp ongi vahelt ära jäänud, sellest kuidas me Põhjaka mõisas söömas ja Palmse mõisas “Gertrude Steini saatjaga” vaatamas käisime, ja ma võin ju lubada, et ma kunagi sellest kirjutan, aga noh…nagu ma Taj Mahalis käimisest pidin kirjutama. Mõned asjad lihtsalt jäävadki unarusse.)

Esmaspäeva hommikul laisklesin Mahlamäe korteri laua taga, nokkisin nina ja mõtlesin helgeid mõtteid kuidas mul on veel poolteist pikka päeva Eestis aelemiseks – saan sõpradega kokku ja ostan veel mõned kingitused ja ehk endalegi midagi ja söön veel palju toredaid asju ja olen suvilas ja… Emps oli tööle läinud ja mina istusin hommikumantlis arvuti taga. Vaatasin siis mõtlikult e-piletit, et lendamise kellaaegades veenduda, kui miski valusalt nagu shampoon silma torkas.

Üheksas! See on ju täna, lõi mulle mõte nagu kirves pähe. (Päriselt ka, füüsiliselt hakkas paha.)
Käte värinal uurisin siis kõik versioonid piletist läbi, et äkki on Bill Gates mingit huumorit teinud ja 10 õnneliku hotmaili kasutaja mailides numbreid muutmas käinud, aga ei. See oligi päriselt. Lend Soome oli juba esmaspäevaks pandud ja ma ei olnud seda kordagi varem tähele pannud.
Tähelepanelikum silm märkab ka seda, et sealt edasi – lend Delhisse – on alles 22,5h pärast! Eriti nõme.

Mis seal siis ikka – kui ma nii kuradi tähelepanematu olin olnud, tuli nüüd kiiresti tegutseda. Jooksin Veileri juurde mobiili laenama, kuna “eelviimaseks päevaks” oli kõnekaart sobivalt tühjaks räägitud.
Telefon käes istusin tükk aega kõnejärjekorras, kuni raske soome aktsendiga viisakas klienditeenindaja mind ühendas.
-Tere, mina olen see ja see, lend see ja see, kas oleks võimalik homme Soome lennata, et ma ei peaks öö otsa seal olema?
-Kohe vaatan…nii… (klõbin-klõbin)…  Ahah, ja lend… (klõbin)
Kahjuks on tingimused seatud nii, et samal päeval muuta ei saa.
-Aga kas saaks nii, et ma ostan lennu homseks, sest täna ma lennata ei kavatse?
-Ei, kuna tegu on pakettlennuga muutuks täna mitte lennates ka homne Delhi lend kehtetuks. Vabandust, aga midagi pole teha.

Perkkele.

Helistasin siis Eesti lennujaamainfosse, et uurida, kas nii saab kui ma check-ini Tallinnas ära teen ja homme siis nende pardakaartidega Soome lähen.
-No see trikk teil küll läbi ei lähe, noomis mind ebaviisakas eestlanna.
-Nokei siis, head aega.

Nutt kurgus teatasin emale rõõmusõnumit, tema hakkas koju tulema ja mina pakkima. Enne veel jõudis ema pakkuda, et ma ikka seal Helsinkis päris unaruses ei oleks, hotell võtta. Sutt hiljem oligi Park Hotel Airport Vantaa lennujaama sisemuses mulle toa leidnud ja 114 EUR eest kinni pannud.

Kohver koos ja auto peal, käisime veel suvilast läbi ja sõitsime siis linna – Ülemiste kaubandusse, et kiirelt veel mõned asjad osta ja siis lennujaama minna. Ostoks kulges ruttu, sõime kõhud täis, lennujaam-checkin-head aega.
Tatsusin mööda märgistatud rada lennuki poole, kui keegi mulle käpaga vastu õlga laksas.
Kaie!!! Tema lendavat just sellesama lennukiga Soome, et sealt paari tunni pärast juba Bangkokki suunduda ja sealt Vietnamisse. Vadistades möödus lennureis imekiirelt ja jätsimegi juba Vantaas hüvasti.
Kaie minema saadetud vaatasin saabuvate lendude osakonnas ringi ja mõtlesin, et peaks vist siis nüüd selle hotelli üles otsima.
-Vabandage, kus pool lennujaama hotell on? küsisin esimeselt ettejuhtuvalt töötajalt.
-Milline neist?
-Oi, kas neid on siis palju?
-Jah, iga hotell siin läheduses nimetab end lennujaama hotelliks. Mis hotelli nimi on?
-…ee… Seesamune, et…

Ja jäingi vastuse võlgu, sest see kuramuse Park Hotel Airport mulle küll pähe ei karanud. Polnud nagu väga keskendunud, piisas sellest, et ma teadsin, et see kuskil lennujaamas sees peab olema.
Saatsin Katile smsi, et palun vaadaku järgi, aga luusisin igaks juhuks ikkagi ringi. Enam-vähem ühel ajal tuli nii esimene viitav silt ja sõnum vajaliku nimega. Aga see hotell on neil ikka peidetud küll – kuskil teeninduskorruse tagaotsas, nii et kui õigest kohast trepist alla ei märka minna, siis naljalt sinna ei satugi.
Naeratav administraator leidis kiirelt mu nime, lasi mul mingi paberi ära täita ja palus siis 114 eurot. Kuna minu lootus oli, et ema krediitkaardi andmed jättes võtavadki nad selle sealt, ei olnud mul loomulikult nii palju kohe kotis. Poolhäbelikult selgitas administraatorineiu, et kaardiandmed olid lihtsalt tagatiseks ja nad ei ole raha sealt võtnud. Küsisin siis ohates kas deebetkaardiga saab maksta ja ulatasin oma India Citibank kaardi. Deebetkaardiga saab, aga see raibe ei hakanud toimima. Viimane õlekõrs oli siis pangaautomaat leida. Järgmine moment toppisingi oma kaarti mingisse tumekollasesse Ottosse ja palvetasin, et see toimiks.
Toimiski.
90 eurot libises vahest välja ja vahetas koos lisaks pandud kupüüridega omanikku. Vastu sain viisaka olemisega magnetkaardist võtme ja hommikusöögikupongi.
Kusagil pimeda koridori lõpus oli ka minu tuba, 216. Astusin tuppa ja… Üle pea uhkas mingi vastik kurkunööriv kurbus – on mul nüüd siis vaja selline jobukakk olla?! Oleks praegu oma toas, sööks makraleiba ja räägiks emmega, aga olen hoopis siin – 1700 ja veel krooni maksvas laevakajutit meenutavas surmvaikses ja pimedas toas ja ootan järgmist lendu, mis alles ööpäeva pärast väljub.
Oeh.
Panin siis teleka käima ja arvuti seina. Proovisin mis ma proovisin, aga tasuta internetti ei antud.
Hiilisin siis öösärgis jälle adminilaua juurde ja küsisin, kas on mingi wifi variant nagu kodukal reklaamiti või ei.
-Oi, jah, palun väga, naeratas tütarlaps ja ulatas väikese lipiku netiparooliga.
Elu läks kohe lillemaks.
Kui ikka nett olemas on ja telekast soomekeelsete supikatega Californication tuleb, siis ei ole väga palju vaja nukrutseda. Suhtlesin natuke aega ja vajusin siis pilvjate linade vahele magama.

Ärkasin kella peale millalgi 8 paiku hommikul. Plaan oli minna, kõht täis tankida ja siis 11ni magada, kuna 12 tuli tuba ära anda.
Söök oli pooleteise tunniga enamvähem otsa saanud või siis ei vaadanud ma õigesse kohta. Kuna ma munaputru ja salaamileiba ei tahtnud, kugistasin kausitäie  müslit alla ja läksin tagasi oma tuppa.
Und küll enam ei tulnud, aga laisklesin ikkagi kümneni, dushasin, vaatasin veel küsivalt ringi, et kas peaks ikka viimase minutini seal passima, aga pool kaksteist sai kannatus otsa ja lohistasin ennast väljuvatesse lendudesse.

Ootasin.

Ootasin.

Lugesin Mihkel Raua “Sinine on sinu taevas” läbi. Käisin kõikides poodides kaks korda.

Ootasin veel.

Sõin 10-eurose lõhesupi ja lõpuks lasti meid lennukisse.
Mul oli tore aknaalune koht ja minu kõrval istus puhvis juustega india tüdruk, kes, nagu ma hiljem teada sain, on Punjabist ja töötab Norras medõena.
Vaatasin tund aega How I Met Your Mother’it ja tund aega Avatari ja tund aega Simpsoneid ja veel ühte koma teist, aga magada kahjuks ei saanud.

Hommikul kell viis Delhis maandudes oli juhe juba päris koos ja kõht korrast ära. Tegin oma migratsioonivärgid ja asjad ära, sain kohvri ja leidsin läbi häda koha, kust lennujaamadevahelised transfeeribussid lähevad – lähevad õuest, maja eest!
Kiire sõit läbi linna ja järgmine check-in. Veel ootamist. Veel ja veel ja veel ootamist.

Lend Bangaloresse oli juba tõeline piin. Magada ei saanud, süüa ei saanud, mitte midagi teha ei olnud, kui lihtsalt proovida uinuda. Kui siis lõpuks maandusime mõtlesin küll, et mina ei suuda enam kuskil istuda kuni koju jõuan, vaid tahan nüüd ja kohe magada.

Lennujaamas oli vastas Bharad, võtsime takso ja sõitsime (tund aega) koju.
Kodu ei ole üldse kodu moodi, India ei ole enam üldse kodu moodi…
Dush ja väike amps kooki, mis kappi oli tekkinud ja enam ei olnudki palju aega. Pidi tööle minema!

Tööl tervitati mind soojalt ja kiirelt kus juhtus, “tere tulemast tagasi!”, “kuidas oli?”, “mis tegid siis?” ja muud banaalsused. Uus ülemus, Vinu, ühe silmaga habetunud mallu, viis mu kohe eraldi tuppa, tegi selgeks, et ma olen tiimis väga oluline ja minu peale loodetakse väga ja tere tulemast tagasi ja tööd mul täna ei ole.
20 minuti pärast viimane osa muutus ja tööd tuli rohkem kui ma oleks soovinud. Seda enam, et ma poolunes olin, pidin nüüd hakkama mingit islandikeelset täppisteadust tegema, 4 osa Castle’it korreleerima ja kõige tipuks veel hommikuse vahetuse prohmakaid elimineerima.
Pool 11 olin valmis saanud ja nii vihane ja kurnatud, et otsustasin enne koju minna kui keegi veel midagi mulle teha leiab.

Olengi tagasi. Jee vä?

7 responses

  1. Eh, mina ikka, kesse muu nii pulber on. Jah, mingi kord oli Eestisse minekuga 24h hiljaks jäädud, sest kogu oma geniaalsuses ei mõelnud ma, et 00:15 ei ole PÄRAST 24ndat kuupäeva, vaid enne! St sellega 24.kuupäev algab. Bah. Ja siis ma seal nutsin terve vannitäie, kuni Mumbai inimesed heldisid ja mu ikkagi lennuki peale lasid.

  2. Aga ma tagasi minnes lugesin lennukis Mihkel Raua “Sinine on sinu taevas”, kuid raamatu unustasin lennukisse ja olen seda juba 2 nädalat taga otsinud aga ikka no news. Ehk ma ei teagi, mis juhtus pärast 20ndat lehekülge ja lendamistega ikka juhtub igasugu viperusi.

  3. igatahes on sekeldused lennukitega selleks korraks õnnelikult seljataga ja väga vahva, et Su töökaaslased Sind jätkuvalt hindavad :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s