Üksteist

Üksteist päeva veel ja olengi kodumaal! Tore ja soe mõte. Üldjuhul lõpeb see mõte alati sellega, et suunurgast hakkab klaviatuurile sülge tilkuma.

Dahlia andiski täna lahkumisavalduse sisse. Kolme nädala pärast sõidab miss Mehhiko koju tagasi. Jäädavalt. Kui mina Eestist tagasi Indiasse tulen, siis teda enam pole. Vastakad tundmused, aga ilmselt on nii kõige parem.
Muuhulgas haun hommikusse vahetusse mineku mõtteid. Näis kuidas sellega läheb.
– Iga kuu kuuleme korra, et meie tiim peab kasvama ja plaanis on kasvada ja küll meil tuleb palju rahvast juurde. Minu arvutuste kohaselt on selle aasta lõpuks meie tiim vähemalt kolme pea võrra kahanenud…ja juurde näen tulemas heal juhul 1-2 inimest.
– Egoülemuse-draama jätkub. Järgmisest nädalast on tige nats õhtuses vahetuses tagasi ja mul ei olegi enam kõrvallauas naeratavaid toredaid liitlasi, kes diivanitest ja samosadest tahavad rääkida…

Muu muuhulgas olen jälle väikese hunniku filme ära näinud tööga seoses. Arvustused ehk kunagi hiljem, aga siinkohal kiirülevaade ja pluss/miinus viitab siis seda, kas teil tasub ennast asjaga vaevata või mitte (tegu siis MINU arvamusega, mitte puhta kullaga…):
Robin Hood
+Get Him to the Greek
+Tinker Bell and the Great Fairy Rescue

Üksteist tuleb armastada ja sõbralikult kohelda. Nii ei ole pingeid ja seljavalusid ja nutuseid silmi või sisinat või vastumeelsust midagi teha, mis varem nii tore tundus.

Üksteist, kaksteist, kolmteist. Head juulit.

3 responses

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s