Kurr-rr-raamatupood

Poolteist aastat õndsat teadmatust sai täna otsa. Süüdistada võib Raadi, kes mu vihast turtsuvana sinna viis, kui Dahlia plaanidel vaiba alt tõmbas.

Brigade Roadi ja Church Streeti nurgal, Levi’se poe keldrikorrusel on raamatupood. Kuigi raamatuhulk jääb alla ajakirjade hulgale – mis ei ole üldse paha, kuna see on üks vähestest kohtadest kust leiab tõepoolest KÕIKI ajakirju, moe-, kunsti-, tervise-, spordi-, meeste-, naiste-, jne jne jne… Sõnaga, kuigi raamatuid ei ole NII palju, on seal midagi muud, mis Landmarkile ja Blossomsile (mis samal tänaval asub) silmad ette teeb.

Seal on kassid.

Päris, täiesti päris kassid. Praegusel hetkel rohkem nagu kassipere. Isa on suur kreemjas angoorakrants – lebab laisalt sisustus- ja arhitektuuririiuli all, silmad poolkinni ja ei viitsi üldse mõelda, mis maailmas või poeseinte vahel toimub. Ema on sale ja suur – aga mitte paks – siledakarvaline must…kass. Tõugu ei tea. Lihtsalt ilus. Nagu panter. Ja sõbralik ei ole. Luurab poegade järgi, ajab neid mööda raamatulette ja riiuleid taga, nuhutab sabaaluseid, lakub kõrvade vahelt ja suigatab hetkeks kokaraamatuvirnal.
Aga pojad…oijeebus. Neid on oma 6-7 ja nad on täielikud mänguasjad. Praktiliselt kõik peale ühe on isasse, st kaetud udusulgjate pikkade karvadega, nii et oma nösuninadega näevad nad välja nagu pahurad mänguasjad.
Üksainus on pisut siledam, aga see-eest on tal kõrvad seest nii karvased, et ta näeb välja nagu pruunitriibuline india onu!
Teised pojad jagunevad värvigamma järgi nii, et kaks valget, üks helekreemikas-hallikas-off-valge, üks oranž, üks pruuni-mustakirju…ja võib olla, et üks isa moodi kreem on veel. Aga võibolla ma nägin selleks hetkeks juba topelt.
Osad veetsid kogu aja poe esisel platsil, kus neil on toidunõud ja kaks kasti, kus nad magavad. Paar tükki rändasid aga usinalt poes ringi, turnisid raamatuhunnikutel ja segasid mul lugemist.
Nii kui millessegi liigselt süvenesin ja enam nummihääli ei teinud, ronis karvaste kõrvadega onu-kass või üks valge raamatu peale ja nuhutas mu nina või hakkas sõrme närima.
Sel ajal kui ma ei vaadanud, oli üks Raadile õla peale roninud ja talle kõrva nohisenud.

Ma olen neile peaaegu oma CVd pakkuma hakanud, sest mul on karvane tunne (!), et õnneks enamat vaja ei olekski. Võiksin kõik hommikupoolikud seal töötada. :D

.

(pilt tuleb siis kui kaameratelefoni-omanik herr Raad suvatseb fotosid teiste lastega jagama hakata)

3 responses

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s