Hapu neljapäev e. Annika – kontorisnoob…lusest

…hakkame halama.
Võiks ju rõõmustada, et sõbranna tagasi on ja nii – Dahlia siis, Mehhikost, lõpuks – oli kaks nädalat kauem, sest tegi Islandi vulkaaniga diili, et see Lufthansa lennukite mootorid ära sööks ja ta ei peaks tagasi tulema… Või midagi sellist.

Nojah, kuidagi on juhtunud nii, et minust on aeglaselt, aga kindlalt saamas Raik. Jah, mu kehakaal on umbes 1/3 tema omast, mulle ei meeldi Coca Cola ja saksa keel on ka suti sitem, aga põhimõtteliselt täidan oma kiitsakate jalgadega tema kingi.
Õhtutel kui ta olemas on, võtab otsuseid vastu tema, aga täidesaatvaks jõuks olen üldjuhul mina. Õhtutel kui teda ei ole…olen igasuguseks jõuks mina. Sebin ringi ja värki… Ja vahel saan kiita, mis on ju iseenesest hea. Hea on teada, et inimestel on hea teada, et sinu minu peale saab loota.
Ja kogu selle sebimise käigus on saanud veel tugevamaks minu tööeetika – olgugi, et kompanii ajab mul vahel jämesoole sisu keema, ei kavatse ma siiski iseennast ega teisi seal saboteerida ja kuni ma seal olen, teen oma tööd (ja vahel teiste oma) korralikult.

Ja võibolla seetõttu pudenes manageri-leedi huulilt võlusõnapaar, mis riimub “aimaliku võmetikõrgendusega”.

Ja SEETÕTTU on mul veelgi raskem seedida…Dahlia käitumist.
Esimene päev oli eile – ma olin enam kui mõistev. Ta oli 20 tundi tagasi lennuki pealt tulnud, jet lag ja kogu see “teretulemasttagasi” möll… Mulle saabus õhtu jooksul lisaks oma failidele veel lisatööd – talle ei oldud tööd antud, kuna polnud kindel, kas ta tuleb tööle. Tema ei pakkunud oma abi, mina ei palunud. Tema tukkus 7-st tööl oldud tunnist umbes kolm tundi ja vaatas ülejäänud aja Office’i 6.hooaega või rääkis kellelegi Mehhikost. Mina tegin tööd.

Täna…läksin tööle ja esimese asjana küsis Natasha mult äreval häälel, kus Dahlia on. Kuna kell oli just 4 saamas, pakkusin, et ta peaks iga hetk jõudma… Natasha teatas, et Dahlia pidi juba kella 2ks tulema, kuna oli mingi kiire tõlkeprojekt ja seda oli juba tunamullu vaja ja mida kõike veel. Küsisin kas ta helistas Dahliale, ta ütles et saatis smsi.
Helistasin siis mina. Keegi ei vasta.
Helistasin Dahlia peikale. Keegi ei vasta.
Nojah.
Ootame, klõbistame ärevalt sõrmeküüntega vastu lauaplaati ja seirame ust.
Ei midagi.
Natasha küsib järjest närvilisemalt, et miks ta ometi kohal ei ole. Ütlesin siis, et minu mäletamist mööda ei suvatse la mehhiklanna kunagi enne poolt viite-viite kohale tulla.
Et tema peika sisse purjetas, läksin temalt aru pärima, miks Dahlia telefonile ei vasta. Ta ütles, et ei tea, kuna tuli kodust, mitte tema juurest. Nojah.
Lõpuks, millalgi 4.40 paiku, nägime Dahlia musta peanuppu rahulikult mööda vahekäiku lähemale seilamas.
“Aa jah, mu telefon oli hääletu peal,” ütles ta stoilise rahuga.
“Grr, ma viskan su praegu aknast välja,” püüdis Natasha naljaga oma ärritust näidata.
“Lase käia,” ütles Dahlia ja läks veepudelit täitma.

See, et ta eriti midagi (enam) ei räägi on…okei, midaiganes. Töösse mittepuutuv.
Kui Angus temalt midagi faili kohta küsis, kuna mina olin töösse süvenenud, ütles ta asjasse absoluutselt süvenemata, et “jah, sel juhul saada meil, et me ei saa selle failiga töötada”. Kui ma juhtumisi seda kuulsin, küsisin üle, milles küss. Angus näitas, mina näitasin, kuidas seda parandada ja asi korras – töö läks edasi…

Mina sain õhtu jooksul lisatööd ja juhatasin vägesid, kuna Raiki ei olnud.

…Dahlia läks kell 11:40 koju.

Kell 11:55 tuli keegi QCst abi paluma – hispaania keelt… Ütlesin, et hispaania abi läks juba koju. Nojah.

Paistab et puhkusest oli rohkem kahju kui kasu, sest hoolimata mõistmisest, et kodus on tore ja väljavaated selles firmas (vähemalt Dahlia jaoks) ei ole väga suurejoonelised – palka makstakse vähem kui (ta)tahaks ja koju sõitu ka keegi kinni ei pleki… Aga ära siis tule tagasi. Või pane paberid lauale. Sellise suhtumisega tõmbab ta omale jama kaela ja ei aita eriti kedagi enda ümber ka.

Kurb on. Ja natuke ajab vihale ka. Sest ma tean, et paremaks see ei lähe…

Lisaks on nagunii nõme päev: nägin öösel paha und ja sain tööle jõudes teada, et koerad sõid sigaretipoekassi ära. Kasvõi et nutaks. Aga ei nuta. Hambad ristis sebin ringi ja tunnen ennast vajalikuna ja siis ühel heal päeval – loodetavasti varem, mitte hiljem – lösutan loorberitel. Või rahatähtedel. Kumb iganes rohkem maksab vähem krõbiseb.

2 responses

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s