Saavutus (ja lubadus. Võibolla isegi mitu.)

Chennai Super Kings võitis IPL-i!

Sellest saab teha mitu järeldust:
-IPL on selleks aastaks läbi, püksis käbi.
-Imesid võib juhtuda (kui arvestada nende äärmiselt nõrka algust.)
-Minul oli õigus ja teistel meie kontoris…ei olnud!

Kõige kummalisem on siinkohal asjaolu, et on tekkinud järgmine olukord: Tamil Nadu kriketimeeskord võidab Indian Premiere League 2010 ja vähemalt 10 inimest mõtlevad esimese asjana oma kahvatule kolleegile. Minule siis. Kes oleks võinud säärast asja ette näha, et minu kuu(de)pikkune võitlus CSK au nimel, vaidlused teemades MIKS nad ei ole luuserid, vaid alahinnatud tiim ja MIKS nad on nii võrratult head. Kõik see päädis sellega, et mulle sooviti hetk peale matši lõppu kolme-nelja smsiga õnne ja täna tööl kiitsid ka kõik takka.
Nagu oleks mina midagi võitnud. :) Aga hirmus tore on ikka ka. Ja Chennai on selle täiesti välja teeninud. Missugune imekaunis mäng see oli…
(Aga nüüd kriketist paus…vähemalt järgmise nädalani – siis hakkab T20 World Cup… Hahahahahaa!)

Aga jah, enam kriketist ei kirjuta. Mängijatest…võibolla. Aga mitte enam matšitulemustest ja nii. Vähemalt mitte kuni augustini. Siis hakkab Champions League ja IPLi kolm esimest tiimi – Chennai, Bangalore ja Mumbai mängivad seal teiste maailma tiimidega. Jee.

Tahaksin teile siinkohal väikest viisi lubada, et püüan end jälle kirjutamislainele viia. Vedru on täiestii-ii-ii-ii maha käinud, ootasin ja ootasin, et tahtmine tagasi tuleks, aga mida pole, seda pole.
Igatahes, kui ikka midagi toimub, siis panen kirja.
Lisaks olen hulgaliselt filme näinud ja peaksin neid teile kirjeldama – Rein Oks Indias ja nii.
Muuhulgas:
Clash of the Titans
-Prince of Persia
-Invention of Lying
-Black Lightning
(või Tšjornaja Molnja – jep, jep, vene film, mida praeguseks konkreetselt 5 korda olen pidanud vaatama. Ja ilmselt ei ole asi veel lõppenud.)
Beauty and the Beast ehk Disney esimene ossimultikas (1995)

Vat.

Viimaseks räägin teile väikeseks eksperimendist, mida korraldan. “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi – kontori eri”. Kuna olen peale peaaegu 2 aastat Indias praktiliselt sõpradeta – jah, ausõna, mul on Bharad ja Dahlia ja sellega tegelikult asi enamvähem piirdubki. Taaskord. – Midagi peab muutuma!
Nüüdseks olen aru saanud, et MINA pean muutuma, kuna kuulsin mitmest usaldusväärsest allikast, et asi ON minus. Eelkõige minu kurjas näos ja tuhisevas kõnnakus. Sama teema mis koolis, eksole. Persse, ei saa geene ka süüdistada – ema on mul absoluutne rahvalemmik ju.
Nojah – täna oli siis esimene päev käia, naeratus õieli näos. See on muidugi lihtne ka ja kõik jõudsid järeldusele, et asi on Chennai võidus…eks ta ole. See ja muidugi asjaolu, et kõik MIND selle puhul õnnitlevad – popp värk ju.
Näis kui kaua ma jaksan. Teine osa populaarsuse võitmises (khm) oli muidugi see, et laupäeval tööl käies leidsin võtme ja saatsin kõigile sisemessengeris teate – mis oli…ee…üsna lõbus.
Noh, see kandis vilja – juba tuli üks neiu minuga köögis kõnelema, lihtsalt nii…möödaminnes. :)

Kiirelt kõndimise osas ma ei oska midagi muuta – pean kas kõrgeid kontsi kandma või jalga vigastama. Need võivad vabalt ka üksteisega seotud olla…

6 responses

  1. …jah,see sõprade-tuttavate teema on hell asi küll…hell jee…sellest ajast,kui ma olin ..kõrtsis tööl ..tekkis olukord,kus “kõik teadsid ahvi,…aga ahv ei tundnud kedagi”..seega praktiliselt üksi…nüüd on asi veel hullem…juhtides oma ettevõtet on kuidagi kujunenud olukord..a.la.on peetri arvamus ..ja siis on veel ka vale arvamus….ja nüüd.hetkel,mil maksuameti lained kohe-kohe mul pea kohal kokku löövad olengi sellises pahas seisus,kus pole isegi kellegagi asja arutada..veel vähem kellegi õlg nätskeks nutta…õnneks siiski on kodused…ja Sinu blogi….ja meri mis on meil siiski purjetatav….Queen on kunagi laulnud….itś so easy…when You know the rules….tundub,et asjas on mõte….pea vastu!

  2. Jaajaa, kui ma Ameerikamaal elasin, siis sain ka kuidagi päris hilja teada, et osad olid mind uhkeks pidanud, sest minust ei õhkunud (ega õhku siiani ega saagi õhkuma) roosat kiipsmailing ülevoolavat pulbitsevat labast sõbralikkust. Pean seda kultuurieripäraks, millega nemad arvestada ei osanud. Eks ma siis õppisin vaikselt elama ja näitlema mingilgi määral. Mis tähendas seda, et pidi veetma sõbrantsidega õhtuid poistest rääkides (pööritame silmi). Tähendab, mitte et ma ei võiks poistest rääkida, aga lihtsalt see sleepoverlik padi kaisus poistest unistamine on mulle ikka päris võõras tegevus. Ja siis pidin õppima liialdatult sõbralik olema (liialdatud oli see siis minu jaoks – neile tundus asi normaalne).

    Tähendab, selle loo segane moraal seisneb selles, et näe oli küll õpitav sedasorti sõbralikkus aga tegelikult olid mu parimad sõbrad ikkagi sellised, kellega sai istuda ja haliseda ja õelutseda ja homeeriliselt naerda ja… noh, kellega ei olnud vaja liialdatult näidelda :).

  3. mul on isegi eestimaal nn. sõbra probleem. eile sain näiteks teada, et minust õhkub külmust, sest ma ei katsu rääkimise ajal kaaslasi. wtf.

    ja mu mustadest ja julmadest naljadest saad aru ainult sina. teised peavad mind õelaks ning teevad mu selja taga suuri silmi. ja ma ei julgegi enam nalja visata.

    me ei saa kõigile meeldida. tähtis on ikka kvaliteet mitte kvantiteet.

  4. Annika, kullake! Aga sõpru ei peagi palju olema. Kaks head sõpra Indias, kahe aastaga, on vägagi hea tulemus. Peale nende on Sul ju väga palju toredaid tuttavaid – ma tean täpselt. Lisaks on Sul mitmeid häid sõpru Eestimaal. Kurta poleks minu meelest nagu millegi üle.
    Muidugi särades/naeratades ja sirge seljaga ringi käia, on sellegipoolest hea mõte.

  5. Oskan omalt poolt lisada vaid seda, et sõpru (õigemini tuttavaid) on sellise oh-küll-ma-olen-õnnelik-ja-lahe näo ja hoiakuga suhteliselt lihtne saada, aga kui neid samamoodi hoida üritad, siis väsid mõne aja pärast ära, sest saab siiber sellest pidevast organiseerijaks-laadatolaks olemisest. Lõpptulemus on ikka üks – kui on mure, vaatad üksi oma märkmikutäit nimekirja igasugustest lahedatest sellidest, kuid helistada ja halada pole tegelikult mitte kellelegi. Pealegi hakkab kuidagi kahju neist mõnestki, et miks peaksin teda vigisemisega koormama ning mängidki oma laadatola rolli edasi. Kusjuures, see iseenda mures näo iga hinna eest naerule väänutamine täitsa aitab – elu lähebki jälle lahedamaks!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s