Saavutus (ja lubadus. Võibolla isegi mitu.)

Chennai Super Kings võitis IPL-i!

Sellest saab teha mitu järeldust:
-IPL on selleks aastaks läbi, püksis käbi.
-Imesid võib juhtuda (kui arvestada nende äärmiselt nõrka algust.)
-Minul oli õigus ja teistel meie kontoris…ei olnud!

Kõige kummalisem on siinkohal asjaolu, et on tekkinud järgmine olukord: Tamil Nadu kriketimeeskord võidab Indian Premiere League 2010 ja vähemalt 10 inimest mõtlevad esimese asjana oma kahvatule kolleegile. Minule siis. Kes oleks võinud säärast asja ette näha, et minu kuu(de)pikkune võitlus CSK au nimel, vaidlused teemades MIKS nad ei ole luuserid, vaid alahinnatud tiim ja MIKS nad on nii võrratult head. Kõik see päädis sellega, et mulle sooviti hetk peale matši lõppu kolme-nelja smsiga õnne ja täna tööl kiitsid ka kõik takka.
Nagu oleks mina midagi võitnud. :) Aga hirmus tore on ikka ka. Ja Chennai on selle täiesti välja teeninud. Missugune imekaunis mäng see oli…
(Aga nüüd kriketist paus…vähemalt järgmise nädalani – siis hakkab T20 World Cup… Hahahahahaa!)

Aga jah, enam kriketist ei kirjuta. Mängijatest…võibolla. Aga mitte enam matšitulemustest ja nii. Vähemalt mitte kuni augustini. Siis hakkab Champions League ja IPLi kolm esimest tiimi – Chennai, Bangalore ja Mumbai mängivad seal teiste maailma tiimidega. Jee.

Tahaksin teile siinkohal väikest viisi lubada, et püüan end jälle kirjutamislainele viia. Vedru on täiestii-ii-ii-ii maha käinud, ootasin ja ootasin, et tahtmine tagasi tuleks, aga mida pole, seda pole.
Igatahes, kui ikka midagi toimub, siis panen kirja.
Lisaks olen hulgaliselt filme näinud ja peaksin neid teile kirjeldama – Rein Oks Indias ja nii.
Muuhulgas:
Clash of the Titans
-Prince of Persia
-Invention of Lying
-Black Lightning
(või Tšjornaja Molnja – jep, jep, vene film, mida praeguseks konkreetselt 5 korda olen pidanud vaatama. Ja ilmselt ei ole asi veel lõppenud.)
Beauty and the Beast ehk Disney esimene ossimultikas (1995)

Vat.

Viimaseks räägin teile väikeseks eksperimendist, mida korraldan. “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi – kontori eri”. Kuna olen peale peaaegu 2 aastat Indias praktiliselt sõpradeta – jah, ausõna, mul on Bharad ja Dahlia ja sellega tegelikult asi enamvähem piirdubki. Taaskord. – Midagi peab muutuma!
Nüüdseks olen aru saanud, et MINA pean muutuma, kuna kuulsin mitmest usaldusväärsest allikast, et asi ON minus. Eelkõige minu kurjas näos ja tuhisevas kõnnakus. Sama teema mis koolis, eksole. Persse, ei saa geene ka süüdistada – ema on mul absoluutne rahvalemmik ju.
Nojah – täna oli siis esimene päev käia, naeratus õieli näos. See on muidugi lihtne ka ja kõik jõudsid järeldusele, et asi on Chennai võidus…eks ta ole. See ja muidugi asjaolu, et kõik MIND selle puhul õnnitlevad – popp värk ju.
Näis kui kaua ma jaksan. Teine osa populaarsuse võitmises (khm) oli muidugi see, et laupäeval tööl käies leidsin võtme ja saatsin kõigile sisemessengeris teate – mis oli…ee…üsna lõbus.
Noh, see kandis vilja – juba tuli üks neiu minuga köögis kõnelema, lihtsalt nii…möödaminnes. :)

Kiirelt kõndimise osas ma ei oska midagi muuta – pean kas kõrgeid kontsi kandma või jalga vigastama. Need võivad vabalt ka üksteisega seotud olla…