Ohvriandam

Paika on pandud see, et ma olen printsess ja mind tuleb kuninglikult kohelda. Paika pani selle Bharad ja tema mind ka niimoodi kohtleb. Mulle sobib.
Nähtavasti ei ole ka too kassijõmm mind unustanud. Mäletate, see volask, kes mõnda aega tagasi mulle tuppa tuli ja enam ära ei tahtnud minna. Pole teda juba ammu näinud, aga täna oli ta mulle kingituse jätnud, justkui öeldes: “Ma ei suuda teid kohe mitte unustada, mu veetlev leedi.”

Bharad astus sellele peale.

Kassijõmm oli mulle ilusti-kenasti välisukse taha jalamati peale pika rotisaba poetanud.

Rotti seal enam küljes ei olnud, aga usutavasti leidis mu karvane kavaler sellele paremat rakendust kui mina eales välja suudaks mõelda. Vaatasin saba teatava uudishimuga, sest me ei suutnud esialgu paika panna kes oma jätke mu lävepaku man’ on kaotanud. Kui sai paika pandud, et nii suuri sisalikke meil siin ringi ei kola ja ussi moodi see värk ikka ka eriti ei ole – siis jäigi mõne närilise järelkäru-variant.
Näis, kui kaslasest kosilane lähipäevil ukse taga lärmab, pärin aru. :)