Kass

Meil on Kliburanna kontorist paarisaja meetri kaugusel ruumikas…katusealune oleks vist õigem kui maja, aga fakt on see, et seinad on püsti ja tuul ei vilista, nii et ikka vist siis on maja. Ruum. Kuut. Suitsupood. Jah, see ta on – kõikide firmade ja kompaniide töötajad käivad sealt suitsu ostmas ja kimuvad siis sees või maja ees, teetops näpus ja mõtlik nägu peas.
Mind see muidu ei huvitaks, aga kuu aega tagasi ütles Bharad, et seal on kassipoeg.
Ja sestpeale käisin talle pinda, et ta mind kaasa võtaks, kui suitsule läheb.

Muidugi ta unustas koguaeg, aga siis korra või paar ikka tilkusin kaasa ja oligi väike kass. Valge ja oranži täpiga lagipeas. Ilus siuke, nõtke.

Täna sattusin jälle sinna. Kassibeebi on korralikuks kassinaaskliks kasvanud ja ilmselt suitsumüüjate lahkuses mõnusa ümmarguse kõhu kasvatanud. Ja sõbralikuks on ta ka läinud.
Sinna jõudes küsis Bharad kohe müüjalt, et kus kass on. See vaatas siia-sinna, leti alla ja taharuumi ja rebis siis laua all tukkuva kassi sülle ja peaaegu viskas mulle.
Paitasin protesteerivat kiisut ja taganesin polsterdatud toolirea poole, et seal istudes kass jälle nurruma saada. Ei läinudki palju vaja. Varsti olid looma merevaigukarva silmad mõnust poolkinni ja pikad jäsemed mõnuga üle mu põlvede sirutatud.

Ilus loom. Ja (kuigi ma ikka veel valmis ei ole ise kellegi eest hoolt kandma, arvan ma, et kass oleks täiesti ja väga) teraapiline. Hea hakkab ja süda läheks mitu kraadi soojemaks, kui kass läheduses on.