Optimaalne 1,5 ja sõnnikuprobleem

What kind of bullshit is this? küsis keegi tütarlaps, kes kangesti minu moodi oli, täna tiimi koosolekul juhataja ja hommikuse vahetuse tiimijuhtide juuresolekul. Niimoodi küsiski, nalja tegemata, silmad vihast välkumas, nii et prilliklaasid ära pidid sulama.
What kind of bullshit is this? Ja eesti keeles ei olegi head vastet. Loomasõnnik meie maal mingit umbluud ei tähenda. Lause peaks kindlasti olema küsivas vormis ja võib täiesti hästi kasutada selliseid omadussõnu nagu “persekukkunud”, “läbinisti mäda”, “masendav” ja “täiesti #¤%&£&”.

Inimesed ehmatasid, kui muidu heatahtlikult naeratav ja naljatlev tütarlaps niimoodi prahvatas. Ehmatasid veel rohkem kui said aru, et ma vastust ootan ja seda niisama suusoojaks ei ütle. Aga keegi lohutama ka ei tulnud. Kõige vähem meie tiimi manager, kelle oskus mitte midagi teha on mind viimasel ajal täiesti uutel tasanditel üllatama hakanud.

Poolteist aastat. Poolteist aastat on see optimaalne aeg, mille möödudes saad aru kui mäda asi tegelikult seespoolt on – seda on minu veerandsada aastat elutarkust näidanud. Ja uskuge mind, kõik asjad on mädad – tuleb lihtsalt selgeks teha KUI mäda ja kas asja annab parandada, välja kannatada või teise nurga alt vaadata. Enamasti lähevad asjad sealtmaalt mahakandmisele. Kui mitte (veel!) reaalselt, siis vaimus. Kui lugupidamine on kadunud on mäng põhimõtteliselt kaotatud. See on nagu see osa kriketimatšist (jah, spordimetafoor – NII fänn olengi), kus matemaatiliselt on veel võimalik mäng võita, aga kõik teavad, et seda ei juhtu. Sest selle jaoks oleks imet vaja.
Pooleteise aastaga saad sa aru kui mäda miski seespoolt on. Suhe, ülikool, teine suhe, töökoht…

Asi ei pruugi nii halb ollagi, pooleteise aastaga kaob uudsus ja tuleb hakata kompromisse tegema, rutiiniga harjuma, asju enda teada hoidma, sest pooleteiseaastane kogemus näitab, et alati ei tasu oma mõtteid välja käia.
Poolteist aastat võib (naistel) kuluda selleks, et oma välimuses midagi muuta tahta – juuksevärvi, -lõikust, läbivat värvitooni oma garderoobis, stiili…
Poolteist aastat võib aega võtta arusaamine, et prints valgel hobusel ei olegi nii hea diil – sina ei ole piisavalt printsess ja hobuse järelt peab koristama…või vastupidi.

Poolteist aastat kompaniis, mis tundus alguses liiga hea et olla tõsi, paneb sind tiimikoosolekul plahvatama. Füüsiliselt vastikust tundes ja endaga võideldes, et mitte midagi liiga impulsiivset teha.
Küsida, What kind of bullshit is this? tähistab momenti, kui langeb see eepiline “viimane piisk”. Inglise keelt kõnelevates maades oleks see siis “õlekõrs, mis murrab kaameli selja”.
Argpükslikud, salakavalad selgapussitajad, kellel ei ole piisavalt selgroogu ega lugupidamist oma alluvate vastu, et neile halbu uudiseid teatada. Ja peale kõike seda on neil veel jultumust esitada nii muuseas palve, et me nende salakavalat ja värdjalikku plaani “oma heade sõprade eest teistes kontorites katte all hoiaks” kuni aeg õige on.
Neil on jultumus peale kahte järjestikust aastat rahalist sitakeeramist saata kord kuus välja hoiatusmeile teemadel, et miks me ikka veel oma laua taga toitu tarbime ja kotte tootmispõrandale toome – see on turvaregulatsioonide ränk rikkumine.

Poolteist aastat. Pöördumatu kahju lugupidamisele, mida nad tagasi ei saa – kunagi ei saa… (Ja isegi doktorikraad ei too lugupidamist tagasi, kui sa ikka siga mees oled! Kogemus räägib.)

Kui nemad sellised on, võin mina ka selline olla. That’s the kind of bullshit this is.

Häid lihavõttepühi.