Nostalgiapidamatus ja rahvusvaheline pühapäev

Vaatasin nädala alguses välja, et restoran-teater Kyra Indiranagaril näitavat pühapäeva pärastlõunati kino. Internetis lubati selleks pühapäevaks Jim Jarmuschi Coffee and Cigarettes. Ega midagi, võtsin oma kõige kultuurilembesema sõbra Raadi käevangu ja koperdasime kella 1.30ks Kyrasse.
Ekraanilt näidati mingid slaidišõud mägedest ja värkidest, mis nägi kangesti Ladakhi moodi välja, lasti sellist uinumuinu paaniflöödi muusikat ja lava peal oli kaks telki. Vaatasime ühele ja teisele poole, et kas kultuuri siis esitletakse nüüd niiviisi. Mustas ülikonnas kelner pani meid istuma, küsis kas me lõuna-rootsi lauda tahame – ei tahtnud – ja tõi meile pudeli vett. Selle aja peale hakkas keegi telke kokku panema ja paaniflööt jäi vakka.
Ootasin õhinaga filmi kui uus DVD mängijas krõbises ja—

In the Mood for Love. Hong Kong ja Maggi Cheung ja Tony Leung ja… Ei mingit Jarmuschit. Hakkasin juba korraks vihastama. Aga siis jäin paigale ja vaatama ja…mõne aja pärast uhkas minust soe äratundmine ja nostalgialaine üle. Samad tegelased, kes “2046”-s, “Kangelases” ja…

Ühesõnaga, viimastel päevadel on mul nagunii kamminud mingi EHI-igatsus. Igatsen loenguid ja seda kuulumist ja kuumi aasia naisi (tervitaks siinkohal Margist, Laurat ja Sandrat – soovilooks midagi Britnilt) ja kõiki neid filmivaatamisi. Ja siis ma mõnulesingi kaks tundi selles hämus – vahelduseks kõigile tööl vaadatud filmidele ja kiiretele-lärmakatele india filmidele see. Mõtlik, stopp-kaadreid täispikitud jaheromantiline film pidevalt korduva Nat King Cole’i loo ja ilusilusate kleitidega.
(Laura, kui sa nüüd seal oled, siis ma paluksin omale kohe paari säärast kleidikest nagu Maggil on.)

Vaatasime filmi ära ja läksime mingisse toredasse koloniaalstiilis kohvikusse õunakooki sööma.

Peale seda sõitsime Dahlia juurde, võtsime Dahlia, siis MG Roadile, kust võtsime peale Luisi – miski ümar mehhiko poiss, tore ja sõbralik – ja suundusime Malleshwarami (linnaossa) uude kaubanduskeskusse…
Okei, ma pean kaubanduskeskusest rääkima:
See on Bangalore SUURIM kaubanduskeskus, mis äsja avati – kõik poed ei ole veel lahtigi, vahest 1/5. Ja suurust on sellel nelja Garuda Kaubamaja jagu (mida on PALJU), räägitakse miljonist ruutjalast…arvutage ise meetritesse.
Aga meid ei viinud sinna mitte kihk shopata, vaid kuulujutt, et seal olla ämeeriklaste kiir-mehhiko-toidukett Taco Bell!
Ja et Dahlia mitte kunagi mehhiko toidust ära ei ütle ja et mina olen peale seda pisikese chihuahua-ga reklaami nägemist seda ka proovida tahtnud— Noh, põhjuseid teise linna otsa sõiduks nagu ikka oli.
Jõudsime sinna, läksime Taco Belli sisse ja…

…selgus, et ülejäänud Bangalore oli sama teinud. Seal oli kuus kassat, kõik töötasid, kõigi taga oli pikk saba. AGA – kassast anti sulle ainult arve. Selleks, et oma toit kätte saada, pidi teise järjekorda minema, mis oli…kordades pikem. Ja neil oli see järjekorraloend – nagu pankades. Vaatasime arve pealt oma numbri, 334. Vaatasime seinal olevat numbrit – 273.
Jess.
Seisime, seisime, seisime. Mina läksin vahepeal lauda otsima.
Lahe süsteem oli see, et kui sa juua ostad – Pepsit või 7Upi vms, antakse sulle kassast tops ja selle võid ise ruumi keskel asuvast kraanist niipalju kordi täis lasta, kui tahad.
Igatahes, minutit 15 hiljem oli meil söök käes ja laud ka olemas.
Ja olgem ausad – söök oli hea. Ja odav! Nii et kogu see triangel oli peaaegu et vaeva väärt.

Kõhud täis ja mõnus olla, asutasime end minekule. Läksime kaubamajast välja ja hakkasime rikšat vaatama. Vaatasime paremale – kaubamaja uksest laskuvad kaldteed olid mõlemal pool teepoolsest otsast lintidega kinni tõmmatud, seal seisid turvamehed, kes hoidsid tagasi musttuhandet inimest. Ausalt – see oli nagu rokk-kontsert. MASSIDES inimesi seisis seal ja ootas, et saaks kaubamajja. Nähtavasti oli kaubamaja oma kvantitatiivse külastatavuse ületanud, sest ühel hetkel ei lastud enam inimesi sisse. Õudne. See oli nagu elavate surnute öö…
Kõndisime umbes kilomeetri enne kui liiklusummik ja inimsumm enam ei kummitanud ja saime rikša peale.

Koju jõudes vaatasin telekast kõige pingelisemat kriketimatši, mida siiani näinud olen – (minu tiim) Chennai Superkings versus Kings XI Punjab. 20-20, IPL… Chennai oli vabalt ees, kuni viimased lööjad asja ära käkkisid ja nad jäid VIIKI! Seda ei juhtu tihti…aga nad jäid viiki. Korraldati asi nimega super over ehk üks lisa”voor”, kus lüüakse kuus palli – mõlemad tiimid said välja panna kolm parimat kurikameest ja ühe söötja.
Chennai lõi esimesena – esimene pall: 1. Teine läks wicketitesse. Siis hakkas asenduskapten Suresh Raina kurikatama… Kolmas oli 2. Ja neljas oli 6! Viies oli välja ja oligi kõik. Viimane pall jäi löömata, kuna kaks kurikameest oli välja saadetud ja ainult üks kurikamees ei saa mängus olla.
Punjab hakkas lööma… Esimene oli 6. Teine oli out. Ja siis tõid nad sisse oma suurima nime, ühe top 3 parimast kriketimängijast praegu – Yuvraji. Mees, kes näeb välja, nagu poleks tal mingi probleem minna, võita, rahvas ahhetama panna ja samamoodi ülbelt tagasi vantsida. Esimese lõi ta nullilaksu. Korraks tekkis juba lootus, aga siis laksas ta 4 ja oligi otsas.
Chennai kaotas siiani neljast mängust teise ja Punjab võitis oma esimese.

Yuvraj Singh (India tiimi värvides)

Teisipäeval siis Chennai Bangalore vastu ja mina publikus! Tšikipriki, jääge lainele.
(Homme Delhi-seikluste jätk, kui jaksamist on…)

One response

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s