Eesti invasioon: 1.õhtu Madikeris…

Olime mõnusalt jahe-hämaras toas tukkunud ja peesitasime parajasti loojuva päikese viimastes kiirtes majatrepil kui Rein ja Andres meile järele tulid. Otsustasime neid – Vinodi ja Bopannat – nii nimetada, et saaks nendest rääkida ilma tähelepanu äratamata.
Niisiis, tulid, vaatasid ringi, rääkisime veel majast ja ajaloost ja asjadest ja küsisime siis Bopannalt, et kus see paljulubatud kohv meil siin kasvab? Ta jalutas lähima põõsa juurde ja ütles, et see ongi, aga kohv on juba korjatud selleks korraks. Üldiselt pidi olukord üsna nutune olema, sest ei leia enam inimesi, kes oleks seda rasket tööd valmis tegema – kohvi korjama siis. Ja üle Coorgi pidi olema istandusi, mille eest keegi hoolt ei kanna.

Selline näeb välja kohviube kandev põõsas. Kui marjad on noppimiseks valmis, on nad punakat värvi. Seejärel korjatakse nad põõsa küljest ära ja pannakse viieks päevaks kuivama.

Kuivav kohv ja Aimari käpad
(fotod on hiljem ühes teises istanduses tehtud)

Jutud aetud pakkisime end kõik Aimari punasesse Daewoo Cielosse ja sõitsime kuskile mäe otsa vaadet nautima. Kahjuks ei olnud vaadet pimedas ja uduga näha – tabasime vaid linnatulesid, mustavat metsa ja taevas rippuvaid tähti. Sellegipoolest viitsime kuppeljas grüünes tunnikese, kuni niiske jahedus kontidesse hakkas pugema.
Otsustasime midagi süüa osta, midagi juua osta ja headust kuskile manustama minna.

Heaks njämmiks arvati kohalik klassika – chilli-siga ja riisiparottad. Ja vedelikuks ikka Karnataka kange – Khodays, va paharet. Toimumiskohaks arvati meie pesa kõige sobilikum olevat, nii et järgmine moment laotasimegi juba söögi-joogi suurele lauale ja istusime mõnusalt küünlavalgel.

Mingil hetkel läks Kati välja värsket ööõhku hingama, mina, “Aimar” ja ema olime nii jutuhoos et ei märganudki, kui “Rein” va libekala talle järgnes.
Mõne aja pärast tuli Kati tuppa tagasi, näost kaame ja selgelt endast väljas. Aga rääkida eriti ei tahtnud/saanud, mis juhtus. Kummalisel kombel kadusid nad mõlemad uuesti mingil ajal ära.
Kui seegi eraldumine läbi sai, istusime mõnda aega, jutt hakkas vaiksemaks jääma ja küünal madalamalt põlema – oli aeg õhtu lõpetada. Kui libekala ja Bopanna lahkusid saime lõpuks teada, mis juhtunud oli.
Kati oli mõnusalt trepil istunud ja jahedust nautinud, kui “Rein” temaga liitus. Rääkisid maast ja ilmast ja elust, mees rääkis, et tal on naine ja laps, ja viimane on ka põhjus mis peret koos hoiab ja—

—ja järgmisel hetkel ütles ta juba Katile, et armastab teda, pressis hirmsasti ligi ja ajas räme-siivutut juttu, milles oli omajagu ettepanekuid ja muud tsensuurinõudvat materjali. Võeh.
Selline mees siis.

Kati oli piisavalt täiskasvanulik ja otsustas, et sellepärast me sealt veel lahkuma ei pea, aga selle tüübi peaksime heaga temast eemal hoidma. Kontrollisime kõik uksed-aknad üle, et kas ikka on korralikult lukus, käisime dušita pesus ära – ämbristyle – ja läksime ära magama.

Postscriptum: Õhtune niiskus tõi meile vannituppa iga päeva lõpus isevärki piilujad, kes uimaselt seinaplaatidel liikudes tatiseid triipe jätsid.

Kes sarvedega kangi maha pani?

2 responses

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s