Eesti invasioon: Bannerghatta, vol.1 – loomaaed

18/02/2010

Hommikul läksime nigu üks mürin rikšaga Piimaringile (Dairy Circle) ja ootasime seal sutt aega suurt ja punast Volvo bussi, mis meid kõiki rõõmsalt Bannerghatta Rahvusparki viis.
Bussis peilisid ema ja Kati häbitult ühte ilusat poissi, kuni too maha läks ja siis võisime eesootavatele loomadele keskenduda…

100/- luna ja suundusime järjekorda, mis safaribussi peale viis. Meid saadeti aga joonelt tagasi ja paluti järgmist bussi oodata. Rahustasin ema ja Katit, et see on ilmselt sellepärast, et need bussid on juba täis ja valgetel naistel on üldjuhul eelisõigus parematele kohtadele, kuna neilt saab pärast jootraha lüpsta, kui juht ja safarisaatja neil kaamerad imekauneid lähivõtteid täis on klõpsutanud.
Minutit kümme hiljem karjatatigi meid traatvõrguga kaetud rohelise bussi peale ja sõit võis alata.

Mainin kohe ette ära, et olen selle sõidu vähemalt 4-5 korda läbi teinud, aga NII palju loomi ja NII aktiivset elutegevust ei ole ma veel varem tolle bussi aknast näinud!

Bämbid

Urr-sus Ursus

“Juust” ja Kati ootab pikkade silmadega suuri kaslasi—

Ja neid peab ta saama!

Punaste pükstega politsei…

…ütles mulle: “Idi domoi!”

…mina ei mõistnud seda keelt…

Pöörasin selja ja näitasin keelt!

Tulime safaribussist enne reisi lõppu maha, surusime saatjale ja juhile tänulikult paar sajalist pihku ja jalutasime liblikamajast läbi.

Lürps!

Tatsusime kuumas päikeses mõnisada meetrit liblikamajast tagasi loomaaeda…

Loomaaias siirdusime joonelt elevantsi otsima. Kes otsib, see leiab ja kohe sai suur majesteetlik loom poosetama. Selga talle tol pärastlõunal ei lastud kedagi peale karvase piloodi, kes ühel hetkel kõikide päevapiltnike kurvastuseks Londistele selga ronis ja marsitaktis läbi loomaaia minema jalutas.

Vant vaadeldud siirdusime puurikasside juurde, keda pika patsiga soe India tädi kartmatult läbi võre tiris ja kõdistas.

“Näe, mu saba on umbes nii pikk.”

Teistes uudistes:

Piraatkakk (jarr!)

Hiidorav

Viltuse lõuaga krokodill

Legendaarne loomaaiakass, keda juba mullu alligaatoritiigi ääres promeneerimas nähti…

Kati leidis otseloomulikult miski koera või leidis koer Kati,
igatahes olid mõlemad teineteise üle hirmus rõõmsad.

Metsloomad üle loetud ja emal ussinahk kotis— Ei, ei, ühtegi madu ta ära ei koorinud, kuiv nahk vedeles nagu teda oodates ühe kraavi pervel ja sealt ta ema kotti ka puges. Igatahes oli meid nälg kummitama hakanud ja et päevavalgust antakse siin linnas jaopärast, pidime ka loomaaiast taaskord edasi liikuma.

jatkuu

6 responses

  1. Ma arvan et ta on suht nagu mingi villidž idiot. A samas äkki on mingi liigi viga. Ma vaatasin teisi pilte ja kõigil on mokad niimoodi töllakil.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s