Eesti invasioon: Pondys poodlemine ja Auroville

Laupäev

Tüüpiline tänavasilt Pondicherrys

Jätsime täna suure hulga raha Pondicherry kassadesse ja poeomanike taskutesse.

Sõime Neem Trees mõnusa hommikueine ja sõitsime siis oma äärelinnapesast rikšaga randa. Tegime kindlaks, et sellise palavusega kivide vahel krabu näha ei ole ja sellise palavusega üldse eriti kaua jaksamist kuskil päikese käes paigal seista ei ole ja tiksusime mõnda aega Le Cafe katuse vilus, kuni meile laud vabanes ja seal külmade jookidega edasisi plaane saime teha.

Laps on üle käte kasvanud

Daamidel kodumaalt oli tarvidus raha vahetada, nii seadsime sammud Pondy prantsusepäraste nimedega tänavarägastikku, et mõni pank või rahavahetuspunkt leida. Panga leidsime, aga valuutaputka oli nädalavahetuseks suletud. Tippisime edasi, kuni jäi silma väikene pood, vaateaknad valgeid hõljuv-heljuvaid rõivaid täis riputatud. Oleksime juba suure hurraaga sisse lennanud, aga märkasime, et kohe poe kõrval on ka valuutavahetuspunkt. Tütasrlaps leti taga palus meil istet võtta ja luges kannatlikult vajalikud hulgad rahatähti mõlemale peo peale, nii et õige nautlemine võis nüüd alata – olime ruupiatega kõrvuni laetud.
Valuutaputkast välja, riidepoodi sisse.
Proovisime mis me proovisime, kleite, pükse ja pluuse – lõpptulemuseks oli see, et mina sain pealaest jalatallani riidesse pandud, aga ema ja Kati jäid teiste poodide peale lootma.

Hõljuk-läbikumav valge pluusike ja hallikaspruunid seelikpüksid.

Et päike kõrvetas lagipead ja esialgsed emotsioonid, rahad ja kulutamised olid Pondys tehtud-saadud, otsustasime vaatamisväärsega mujal jätkata ja lasime rikšal end Auroville’i sõidutada.

Auroville on siis (nagu juba varem kirjutet’) selline…koht, ökoküla või new age ashram või nimetage kuidas tahate – kus elab umbes 2000 inimest 40st eri riigist. Elavad, töötavad ja ülejäänud maailmaga suuremat tegemist ei tee, sest püüavad end sellise suletuse ja samas sisemise avatusega nii kaugele viia, et jõuda teadvuse kõrgemale tasandile. Nad kasvatavad ise oma söögi, teevad käsitööd ja mediteerivad. Viimase tarbeks on neile üle mitmekümne aasta väldanud ehituse käigus lõpuks valminud hiiglaslik kuldplaatidega kaetud muna – Matrimandir, mis on nende endi sõnade kohaselt “Jumalik vastus inimeste püüdlustele täiust kujutada”.

UFOmuna

Auroville’is ei ülistata ühte või mitut jumalust, selleks et seal end sisse seada tuleb kõigist religioonidest lahti lasta.

Meie, maised olendid, pöörasime muidugi põhirõhu Auroville’i käsitööpoele! Tükk aega ehteid ja riideid ja lampe nuuskinud, tulime sealt paraja peotäiega ära. Ema ostis mõned ehted, viirukit ja lapsele öölambi, Kati ostis ehte, küünlaid ja viirukit ja mina ka, mina ka.
Kere oli kogu selle kultuuri peale heledaks läinud, nii et lasime kohalikus kohvikus tomati-mozzarella salatil hea maitsta. Kaaslaseks sõbralikult naeratav koer.

Kui meil palverännak kuldmuna juurde ka selja taga oli, võisimegi Auroville’i teema lõpetatuks lugeda. Jäi vaid üks asi…

Teel ökokülla olime täheldanud teeäärseid poekesi, mis meile NII vajalikke kottpükse ja hipikleite müütasid. Ütlesime nüüd rikšajuhile, et ta seal meid mõneks hindamatuks hetkeks välja laseks ja kannatlikult ootaks.
Asi oli seda väärt – Kati sai omale lillelised kottpüksid ja mina kaks kleiti!

Siis kündsime rikšaga tagasi hotelli, lõbustasime end oma ostudega ja otsustasime siis taaskord välja minna. Olime Le Cafe seinal plakatit näinud, et “Kajaka”-nimelises klubis olevat täna mingi fusioni ja reggae õhtupoolik elava muusikaga.
Kaks-kolm-kaheksa olime jälle rikšas ja ranna poole teel.
Tuiasime mööda pimedat Beach Roadi, silmadega õiget kohta otsides. Astusime siis “Kajakasse” sisse, kuskil kaugemal muusika tümpsumas.

Ühel hetkel olime aga rohelise muruga kaetud siseõues, ümberringi inimesed maas ja toolidel istumas, õlut joomas, mõnulemas – ja laval oli kõige muhedam bänd üldse: turbaniga ja kitsehabemega prantslasest laulja, bongomängijad, kitarristid, möllud ja ratastoolis hoogsalt võngutav taustalauljanna.

Jõime õlmarit, nõksutasime muusika saatel…ja läksime siis rõdule õhtust sööma. Eine hiljem, tümps liiga valjuks muutunud ja väsimus vaikselt ligi hiilimas, asusimegi taaskord koduteele.

2 responses

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s