Eesti invasioon: Madras → Puducherry

Naised peale nokkinud, oli järgmine missioon (kempsus käia ja siis) Pondicherrysse saada. Taaskord tuttavate varasemaid juhatusi pidi, näis kõigi arust kõige targem plaan olevat kuidagipidi bussijaama saada ja sealt bussiga Pondysse.
Kuidagipidi sai olema linnataksoga. Aga see ei ole mingi niisama autosse ja autost välja. Sain taksomehega kaubale ja meid istutati täielikku uunikumi – must kollase triibuga Ambassador, mis on nagu vana Volga. Tagumine iste oli täielik diivan. Beibetasime ennast kolmekesi tagapinki ja sõit võis alata.
Mõne aja pärast olime juba bussijaamas ja jagasime taksojuhiga maid – ei olnud tal raha tagasi anda ja siis ei töötanud pangaautomaat ja siis ei andnud ta niisama peenraha tagasi… Võeh. Lõpuks saime ikkagi sellega ühele poole ja vaatasime ringi, et kust siis bussi leida.
Kõrvu hakkas tüüpiline India bussijaama lärm, kus konduktorid teineteise võidu sihtkohti hõikavad ja kui ma nüüd ei eksinud (ja ei eksinud) lõugasid kaks tükki kohe teineteise kõrval “Pondicherry”.
Kalpsasin ligi ja uurisin asja. Minu vaimusilmas sõitis sinna konditsioneeriga Volvo buss, laiade istmete ja jaheda õhuga, mitte kauem kui kaks tundi.
Tegelikkuses oli see air bus, kus konditsioneeri asemel on aknad ja uksed ära kruvitud ning alla paarisaja kilomeetri läbimine võtab 3,5h! Aga see-eest on pilet odavam kui hommikusöögihelbed. Kõigest 50 ruupiat näo pealt ja kiire hinna-kannatuste suhte koefitsiendi arvutus hiljem olidki meil piletid olemas. Ostsime vett ja banaane ja küpsikuid, et olemine mõnusa(ma)ks teha ja sõit võis alata.
Olime end päris bussi etteotsa sättinud, kohe juhi selja taha. Kohvreid oli muidugi maa ja ilm täis, aga meil oli olemine täitsa mõnus.

Mõne aja pärast see muidugi muutus. 50 ruupia eest mingit laiutamist ja mõnusat äraolemist oodata ei tasu. Pärismaist kogemust ehk.
Pool tundi sõitnud tuli nii palju rahvast bussi peale, et meid paluti koomale võtta, pidime kolmekesti end kõrvuti pressima ja kohvrid ka kuidagi enda ümber, alla ja sülle võtma.
Pool tundi sõitnud hakkas närvidele käima ka tüüpiline juhikäitumine – pidevalt igal pool ja igas olukorra signaali lasta. Bussi signaal oli aga kõrvulukustav ja ebameeldiv ning seda iga 3-5 minuti järel kuulda – eriti kui on aru saada, et see on täiesti ebavajalik… Tjah.
Poolteist tundi hiljem oli meil siiber, piknikust ei tulnud niimoodi kokku pressitult midagi välja, palav oli ja see pidev törtsutamine hakkas tõsiselt ajudele.

Kaks tundi hiljem oli buss nii rahvast täis, et nad seisid vahekäigus ja tallasid meie maas olevate kohvrite peal ja nurisesid ruumipuudusest ja ajasid “õhubussi” õhust peaaegu tühjaks.

Õnneks hakkas neid aga juba enne sihtkohta jõudmist aegamööda maha tilkuma, nii et nägin vähemalt aknast välja. Kuna õues oli pimedaks läinud ja mina olin Pondys enne täpselt ühe korra käinud, siis hakkas minus pead tõstma mure, kuidas me täpselt hotelli saame ja kus me maha peaks minema. Küsisin konduktorilt hotelli aadressi järgi, kas see jääb marsruudi lähedusse, aga ta raputas kindlameelselt pead. Samas, kui minu arvutused nüüd ei petnud (ja ei petnud), siis pidi buss hotellist Neem Tree lausa mööda sõitma. Sügelesin istmel ja püüdsin teeäärt ära tunda.
Ühel hetkel aga vajutas ergas äratundmine minus nuppu ja olin 110% kindel, et järgmise 3 minuti jooksul me ka hotellist möö—

“Peatuge! Näe, see ongi meie hotell! See, jah, just s e e!” kiljusin ma, pilguga aknast möödatuhisevat hotellisilti saates.
Õnneks ollakse siin taoliste asjadega harjunud ja kuskil suvalises kohas tee peal peatust teha ei ole suurem asi probleem. Krahmasime oma kohvrid ja kotid ja komberdasime kuidagi üle suure tee ja liiva tagasi hotellini.

Sealtmaalt hakkasid asjad paremaks minema. Pakkisime end oma ilusas toas lahti, käisime pesemas, värskendusime ja jagasime kingitusi (peamiselt jagati neid mulle…).
Seejärel otsustasime alla restorani “Kaneelitänav” (Cinnamon Street) sööma minna.
Kõhud fajita’sid ja magusat ananassikastet riisiga täis, teatas hotelli naeratav administraator meile, et võiksime juba täna oma kraad kõrgema kvaliteediga tuppa kolida, kuna see oleks meile omale mugavam ega pea homme ümber kolima.
Nimelt olin alguses toa reserveerinud vaid üheks ööks. Kui ma nendega siis telefoni teel ühendust võtsin ja küsisin, et kas oleks võimalik reserveeringut pikendada, ütlesid nad esialgu, et on täiesti täis, aga kui tuba vabaneb, annavad nad teada.
Andsidki – konks lihtsalt selles, et tuba mis vabanes, oli kõrgemast hinnaklassist – standardse asemel mingi executive vms. Ja nüüd nad siis leidsid, et meil oleks mugavam kohe ümber kolida…ja maksime ikka sama vana hinna. :)
Pakkisime siis asjad jälle kokku, liikusime üle koridori suuremasse tuppa ja kolisime end jälle lahti.
Päev oli pikk ja elamusterohke, nii et hakanudki me rohkem pingutama, vaid sukeldusime puhaste jahedate linade vahele ja jäime enne magama kui pea patja puudutas…

6 responses

  1. Konditsioneeritud Volvo busse on absoluutselt, ilusad ja punased. Ja pilet on neile kõikse kallim.

    Riinakene, olen ikka. Aga see ei tähenda, et ma blogis peaks sellest kuidagi üle jala kirjutama nagu igahommikusest hambapesust. Rahvas tahab leiba ja tsirkust. :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s