Alice Imedemaal

“Kui lubate, Teie Majesteet,” alustas Valge Jänes raamatut avades, “siis kust ma alustan?”

Ma ei tea kust alustada.

Emotsionaalselt pilgeni laetud päev selja taga, rekordarv blogikülastusi (567), pead ringi käima ajav adrenaliinitulv, šokk, viha, üllatus, ootus, ärevus ja väsimus. Seda kõike on peaaegu et liiga palju.

“Alusta algusest,” vastas Kuningas kaalukalt. “Ja kui jõuad lõppu, pea kinni…”

Hommik.
Plaan oli vara-vara ärgata, vara-vara tööle minna, et vara-vara õhtule saada, puhata ja reede varahommikuks värske olla, kui rongi peale lähen. Nihutasin varasust paari tunni võrra ja ärkasin 12 paiku. Kiire pesu, Vodafone’ist läbi jooksmine, et roamingu kohta uurida ja kella 1ks tööle.

Pärastlõuna.
Tegin tööülesannete lehe lahti ja kortsutasin kulmu. Ma ei tulnud kolm tundi varem tööle, et kolm tundi kauem siin istuda. Esmapilgul paistis, et tööd on rohkem kui terveks päevaks ja kui ma ei oleks varem tulnud, jääksin ilmselt kuni rongi väljumiseni kontorisse. Tegin peas selliseid kalkulatsioone kui Haseeba tuli. Kiirelt seletades rõhutas ta kui oluline on ühe faili korralik läbi vaatamine, kuna see on üks oluline projekt ja ülejäänud asjad peaks ikka ka täna tehtud saama. Sõnaga, kiirelt tööle.
Alustasin kiiremate asjadega – mis võttis kole kaua aega. Film kus DiCaprio kaksikrolli Prantsusmaa kuninga ja raudmaskis vennana teeb – soomekeelsed subtiitrid olid pilla-palla nagu minu riided ja tuli kõik jonksu ajada. Kui tüütud tööd valmis olid, asusin selle kõrgeprofiililise ülesande kallale: Otsisin andmebaasist koodi järgi vajaliku video ja skripti, et tööle hakkamiseks kõik materjal valmis oleks. Filmi pealkirjaks oli märgitud “Korinad”.

Skripti vaadates sain aru, et see oli koodnimetus, mis salajastele projektidele pannakse.

Kujutage korraks ette, et olete midagi väga kaua oodanud. Umbes 2008ndast aastast alates, kui see ainult kuulujutt oli. Kujutlege nüüd kuidas olete plaane teinud kuidas seda kauaoodatud asja nautida, kui see lõpuks kohale jõuab – kuidas kõik peaks täiuslik olema, sest…see lihtsalt on midagi nii erilist. Ja kauaoodatut.
Ja siis rikutakse see ära. Ei võeta ära, oh ei. Ausalt öeldes pakutakse seda enne oodatud hetke, tuuakse lausa kandikul kätte, aga see on kaugel ideaalist, mida poolteist aastat unelmates hällitanud olete.
Ma olen küüsi närides iMDB-st uusi pilte vaadanud, püüdes neid mingitesse stseenidesse kujutleda, aga kui panna kokku kirjandusliku loomingu tipp (Carroll), ülim näitlejameisterlikkus (Depp) ja pisut kiiksuga lavastajageniaalsus (Burton) – ütleme, et minu fantaasia ei küündi selliseid asju kujutlema. Niisiis ma olin seda oodanud.

Ja nüüd oli ootus läbi. Täna, päev enne pikka-pikka puhkust, kuu enne ametlikku esilinastust ja varajasest äratusest räsitud meelel pidin ma “Korinate” nime all varjuvat filmi vaatama bulgaariakeelsete subtiitritega.

Kuna olen alla kirjutanud konfidentsiaalsusleppele ja ei tahaks kohtuasjaga tegeleda ega tööst ilma jääda, siis filmi pealkirja siinkohal kordagi ei nimeta. Kellel siiani kõhklusi on, vaadake palun blogi aadressi. Sellest ilmsemat vihjet kahjuks anda ei saa.

Nutt tahtis peale tulla.

Tigetsesin natuke aega, püüdsin Raiki ümber veenda, igasuguseid lukuauke ja tagauksi pidi sellest end välja vingerdada ja pihtisin siis oma suurest kurvastusest paarile heale kõrvapaarile. Nähes, et pääsu pole, mõtlesin välja parima võimaliku plaani, et seda nii palju kui võimalik nautida:
Otsustasin filmi esimese hooga lihtsalt otsast lõpuni läbi vaadata. Ilma mingite subtiitrite, segamiste või jamata. Lihtsalt. Nagu kino. Ütlesin, et mind ei tohi segada ja sättisin ennast istmel mugavamalt sisse.

Asi läks natuke paremaks. Nähtavasti võib üks sõber end tõepoolest ületada ja kõikidest võimalikest päevadest just tänasel mind niimoodi üllatada.
“Mine ja vaata külmkappi, alumisel riiulil, must ja valge kilekott.”
Pea küsimärke, skepsist ja oma nurinate kaja täis, lonkisin kööki ja tegin külmikuukse lahti. Olidki kaks kilekotti. Mustas oli hiigelsuur pakk Haribo kummikomme – minu esimesena pähe tulnud vastus küsimusele “Mis on üks asi, mis sul alati tuju paremaks teeb?” Valges kotis oli hõbepaberist karpi pakitud tükk tiramisut InfiniTea kohvikust.
Selline sõber siis.
Suu kõrvuni nagu Irvikkassil siirdusin tagasi paratamatuse juurde ja vaatasin filmi.

Arusaadavatel põhjustel sisu arutama ei hakka. Isegi mitte vihjamisi. Ja ei küsi kas oli ootamist väärt. (Fakk jee, et oli.)

Õhtu.
Film vaadatud, oli õhtusöögiaeg. Omalegi arusaamatutel põhjustel tellisin väikese ananassipitsa…kanaga. Ei olnud hea ja ei olnud sugugi oma toredat taimetoitlust rikkumist väärt.
Sain vahepeal emalt sõnumi, et nad on edukalt Soome jõudnud ja ootavad Delhi lendu.
Nurinal naasesin oma tööposti otsa, et need neetud bulgaariakeelsed subtiitrid siis filmile alla sättida. Proovisin mis ma proovisin, aga ei saanud aegu õigeks. Kell oli 8 läbi ja põhimõtteliselt oleks tahtnud koju tulla.
Ütlesin Raikile, et subtiitrid ei tööta.
“Kas sa oled kõike proovinud?”
“Jah.”
“Mida sa proovisid?”
“…kõike.”
“Kas sa seda [protsess] proovisid?”
“Ma tean kuidas oma tööd teha ja kui ma ütlen, et ma proovisin kõike, siis ma mõtlen kõike. Ka seda [protsess].”
“Mis klient on?”
“[klient]”
“Oi Scheisse, selle kliendi puhul peame 210% kindlad olema, et tõesti kõike proovisime. Oled ikka kindel.”
Tundsin end nagu multifilmi tegelane, kellel peast auru tõusma hakkab.
“Kui sa mind ei usu, siis palun väga – las see tüüp [nimi] tuleb ja proovib ise – siis näed et ei toimi.”
Mõeldud-tehtud. Üllatus-üllatus, ei toiminud ka temal.
“Kas see on ainus keel, mis sul on vaja teha?” küsis Raik.
“Ei…aga see on ainus, mis mul kindlasti vaja teha on. Haseeba ütles, et kui mul aega ei ole, siis võin ülejäänud homseks lükata…”
“Jah, aga selle kliendi puhul me peame kindlad olema, et see on üldine probleem. Peame kõiki keeli kontrollima enne kui meili välja saadame, et see ei toimi.”
“Kõikide keelte skriptid on kuues osas ja neid peab puhastama ja see võtab aega. Ja neid ükshaaval kontrollida, see võtab palju aega…” Hääl hakkas vaikselt värisema.
“Jah, aga mis teha. See peab täna tehtud saama.”
“Ma olen siin kella 1st saati olnud. Kell on 9. Ma pean kell 4 ärkama ja kell 6 läheb rong. Kas sa tõesti tahad, et ma siin tundide viisi passiks ja kõike prooviks?”
“Miks sa häält tõstad… See ei ole ju minu süü. Aga ma p e a m e selle täna tehtud saama. Kliendi nõue.”
“Mind ei huvita kliendi nõue. Ma ütlesin Haseebale, et mulle on liiga palju tööd antud – mul oli vaja varem lahkuda. Ma tegin kõik mis vaja ja see ei ole minu süü kui see ei toimi. Mida minult ei saa eeldada, ei klient, ega sina, on see, et ma siin 12 tundi istuks ja pead vastu lauda taoks, kuna meie osakonna inimestel on probleem tunnistamisega, et me ei saa tööd tehtud, kuna meile on sitt materjal antud.”
Raik jäi väga vaikseks. Mul kohises veri kõrvus, pea käis ringi ja tundsin kuumust näkku tõusvat. Olin just oma otsese ülemuse peale karjunud ja viha ja adrenaliin ja… Paha hakkas. Ja ma ei tahtnud uskuda, et kõikidest maailma filmidest pidi see just See olema, millega probleeme on. Sest probleemsed failid tekitavad alati vastumeelsuse filmi vastu.

Läksin välja tuulduma. Näppe väänutades otsisin sõbralt õiglust, et kas mul oli õigus. Sõber oli tõeline sõber ja ütles, et mul oli õigus. Omal sellist tunnet ei olnud.
Läksin üles tagasi ja hakkasin hambad ristis teisi keeli kontrollima. Monotoonselt, automaatrežiimil, üks liigutus teise järel, umbes 24 korda seda korrates. Et veenduda, et kõik failid on vigased ja võin meili välja saata.

Kell oli 11. Ilmselgelt oli rikša võtmiseks liiga hilja ja takso minekuni veel tund aega aega. Mis seal siis ikka, tegin igasugused muud tööd ka ära, 11-tunnise tööpäeva frustratsioon ja väsimus kukil.

11:50 olin lõpuks kõigega valmis ja Bharadiga kokku lepitud, et ta mu rongijaama viskab. Nüüd viskas ta mu koju ka.

Öö.
Bharad palus mul arvuti tagant korraks elutuppa tulla. Midagi selja taha peites, otsis ta ebalevalt sõnu. Siis vaatas ta mind, naeratas…

…ja laskus ühele põlvele.

“Annika Laas…” alustas ta väikest tumesinist sametkarpi enda ees välja sirutatud käes hoides.

Kõikidest võimalikest vastustest, mida naised üle maailma sellisel hetkel välja pahvatada võivad, valisin mina esimese, mis mul peas vasardas. Lühima ka.
“Ei, ei, EI! Ära tee nii!”
Bharad naeratas edasi. Ja avas aeglaselt karbi.

Karbis oli punane südamekujuline mälupulk.

“Issand, kui sa oma nägu oleks näinud,” naeris Bharad raginal.
Nojah siis. Huumor missugune.

Head valentinipäeva ette ära.

8 responses

  1. appi, mul jäi peaaegu hing kinni siin lugedes :P einoh, humoor on tõesti võimas!
    aga jah, mina ka muudkui ootan ja ootan “Korinaid” ja varsti ei pea enam ootama, vaid saab kinno joosta, juhuuu! :)

  2. Okay, first of all, I didn’t start with, “Annika Laas…” It was, “Annika C!@#$%o N!@#$k-n!@#$k%^&* K*tt@ngirl A#g%lbird Princess S!@#$%^oo?”
    And yeah, my performance was Oscar-fricking-worthy :P

    Happy Valentine’s Day!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s