Rahuaja inimesed

Nii vaikseks kõik on jäänud, mu ümber ja mu sees. Nii ütleb laulusalm või luulerida ja ütlen praegu mina ka. Ei saaks öelda, et enne oleks kohutav lärm olnud, või vastupidi, Bangalore kuidagi kuss jäänud… Oh ei. Lihtsalt vaikus ega lärm ei ole enam kõrvulukustavad. Tõsi ta on, et ööde tasasus mind endiselt üleval hoiab ja alles esimeste müügimeeste kaeblike kutsete ja rikšade mürina saatel suudan uinuda, aga vähemalt ei ole ööd enam kurvad. Ja enam ei ole see üksildus vaid uhke üksindus. Ja need kaks on täiesti erinevad. Ja ma ei ole üksildane ega üksik, vaid lihtsalt üksi. Vahelduse mõttes äärmiselt värskendav kogemus. Kasva või suureks…

Aasta on oma vähelduses ja aeglases alguses äärmiselt sisukas olnud, nii palju asju on muutunud, et võtan vahel prillid eest ja hõõrun silmi…ja enam niiväga ei püüagi enam asjade muutumise valguskiiruses tempot hoida, vaid hoian rahulikult istudes kätt elu pulsil ja kõpsutan jalaga takti kaasa.
Nii palju on uut hingamist ja ruumi…ja inspiratsiooni. Ja ma t e a n et ma olen äärmiselt krüptiline oma kirjutistes, aga enamjaolt ma mõtlengi värsis või mingis kummastavas ilukirjanduslikus meetris ja miks sellest oma ainsas avaldatavas teoses (käesolevas blogis) loobuda. Mõnesid asju ei pea nimetama, et mõista anda kui olulised need on.

Pisikesed asjad.

Nagu siis kui köietantsija tasakaalu leiab ja turvavõrk alt ära võetakse. Värin hinges kõnnib aeglaselt…aeglaselt…teades, et kuskil on teine pool ja kindel jalgealune, aga see ei ole pooltki nii põnev kui teekond sinnani.

Ja ma ei söö enam liha. Vähemalt praegu. (Ärge vanaemale öelge, ta ajab mu kohe koju siga sööma ja ma ei suudaks keelduda.) Aga praegu olen rahuaja inimene. Ja juuksed on lokkis ja sassis ja vahel ajab naeratama. Ja mul on linn, mida ma armastan ja linn armastab mind ja kõik on rahulik, päikeseline ja on mida oodata.

Pisikesed asjad, mida on ilus suureks mõelda ja kirjutada. Teie rõõmuks, endale meenutuseks. Lase või tätoveerida, et oleks meeles see meelerahu. Nendeks aegadeks, kui seda jälle ühtäkki enam ei ole.