Minu ülejäänud elu algab täna

Vahelduse mõttes vähem krüptilisust, aga poeesia ei ole mind jätnud, nii et pidage vastu.

Kuusteist kuud naeru ja armastust ja koostegemisi ja erinevatest maailmadest tulenevaid erimeelsusi ja paindumisi, palju leplikke ja vastumeelseid, vabatahtlikke ja sunnitud paindumisi, ja nüüd on see läbi.
Ei ole tahtmist ega suuremat õigust ohvrit mängida või näpuga süüdlasele osutada, sest keegi ju ei surnud. Õigluse huvides märgin ära, et otsuse tegin mina. Miks ja millal, see tuleb ehk kunagi avaldamisele, aga mitte siin. Mitte praegu.

Minu ülejäänud elu algab täna.

See on läbi ja võtan teadmiseks. Emotsioonid on minul kõik varem ära tunnetatud ja proovitud, nüüd on lihtsalt selline tunne nagu oleks keegi või miski minu seest välja kolinud. Ruumi on rohkem, aga tühjust ka.
Kibestumise vastu ei saa ilmselt keegi, on siis armastus mängus või mitte. Võibolla õigustab selle olemasolu kibedust isegi omajagu…keegi ei eelda, et nende süda murtakse. Ja see ei olnud kunagi minu plaan. Vahel lihtsalt juhtub nii. Ja pealegi…ma ju ei plaani.

Lihtsalt selleks, et skoor oleks võrdsem ja kõigil ühtmoodi ebamugav, tuleb tegeleda kogu selle draama juures selliste maiste asjadega nagu varade jaotamine. Pea pooleteist aasta jooksul täiesti nullist alustades, uues kohas elades ja sealjuures elu kellegi teise omaga põimides, saab selliseid asju palju. Ja siis, kõik ilusad sõnad ja suured tunded hiljem, kui need tahvlilt ära pühkida, jäävad alles mälestused, kimbatused ja väärikus millele saab hinnasildi panna.
Mälestused on ilusad ja mina neid ei musta. Kõik kahjuks nii ei saa. Mõned ei taha mäletada, vaid eelistavad kõik selle asendada kahetsuse või kurbusega, mis siis ajapikku põlguse karva punaseks roostetab.
Kimbatused – mis saab kui teineteist näha, mis saab asjadest mis on kingitud. Mis saab siis kui see on läbi, üks seisab ööriietes käed vaheliti köögi ukseaugus, teine paneb ketse jalga ja kolmas…sõber, kes sõbrale järele tuli, ei suuda seda lihtsalt uskuda ja küsib murduval häälel miks me seda teeme.
Ja väärikus. Kas solvata või vaikida, kumbki nagu ei sobi, aga proovida ikka võib. Või siis viimased kontrollivad hingetõmbed ja sihilikult sisistatud sõnad, et jah, kuni materiaalne pool lahendatud ei ole, on tal õigus tulla ja minna nii nagu tahab. Koju. Meie koju. Mis nüüd on minu kodu…mis peaks olema minu kindel kants ja varjupaik. Miks ma peaks tahtma, et keegi teine siia tuleb. Keegi, kes minu ülejäänud elus muud rolli ei mängi, kui vaid kõrvalosa mälestustes ja fotoalbumites? Keegi, kes ei suuda keelt hammaste taga hoida kui talle on liiga tehtud.
Väärikusel on viiekohaline hind. Kaalun kõiki võimalusi.

Minu ülejäänud elu algab täna. Loodame, et see saab põnev ja ilus olema.

7 responses

  1. Hea deja vu minu jaoks.
    Elasin täna sama asja läbi.
    Olin ka see pool, kes joone alla tõmmata otsustas.
    Huvitav on lugeda justkui omi, aga siiski võõraid mõtteid selle erinevusega, et keegi kodust siiski välja kolima ei pea. Õnneks.

  2. Kolimisega või kolimiseta, midagi jääb tühjaks. Tuba, süda, öö. Aga jah, näe, ükskõik kus maailma otsas olla, stsenaarium on sama.

  3. Kui vaatamata kõigele oled suutnud niimoodi otsustada ja sellest otsusest ka kinni pidada ning asi korralikult lõpetada, oled ikka väga tubli, peaaegu elumeister juba ning lai tee iseseisvusele on valla. Iseasi, mis Su südames ja hinges toimub… Aega, ainult aega ja häid kaaslasi, kui ise nende järele igatsed, on Sul praegu vaja.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s