Bangalore <3

Poolteist aastat hiljem, suhtepusade ja töökoormaga, maksude maksmise ja piima ostmisega, sain nii vajaliku meeldetuletuse sellest, mida ma siin ikkagi teen. Minu tingimusteta armastus Bangalore vastu tõi mu siia ja hoolimata kõigest muust on linn mul ikkagi alles.
Magamata öö lõpul, varahommikustel jahedatel tänavatel jalutades, uniselt ukseluukidega haigutavatest poodidest mööda, rikšaga sinna kus see kõik algas, Cubbon parki tervisejooksjatest ja -jalutajatest tuubil teid mööda külmale pingile istudes. Kui keskealised mehed kõlakoja puupõrandal hardalt mediteerisid ja hommikust joogat tegid. Kui vöötoravad pinkidele ja rohu sisse kukkunud seemneid nuhutasid ja hambaga katsusid. Kui erkrohelised papagoid äkilise tiivasahina saatel keset linna asuvas oaasis puult puule sööstsid. Kui pesuvesi päikese käes soojenevate kõnniteekivide vahel mustreid joonistas. Kui kellelgi oli abi vaja ja keegi abistas. Kui retrohõnguline kohvituba südant soojendas.

Ja koju tulles oli kerge(m) olla. Sest linn armastab mind ja mina teda. Hoolimata kõigest ja nii et vabandada ei ole kunagi vaja.

6 responses

  1. Armas Alice seal Imedemaal. Mul on kange kahtlus, et lapid ennast kokku tõsistest killukestest. Millest selline purunemine!? Võib vaid oletada, aga…

    “Armas aeg,” imestas Peeglitagune, kui oli märganud, et terve pargitee on täis väikesi teravaid klaasikilde, ning igast killust vaatab teda Alici nukker pilk. “Mis on juhtunud, miks Sa siin peeglikildude sees ahastad?”
    “Ma vaatasin ja vaatasin ennast, uurisin ja uurisin, viimaks lasin teistel vaadata, et kes või milline ma olen,” tuli igast killukesest nutune hääl. “Ju ma siis ise sellesse peeglisse kinni jäin. Näe, katki läks see peegel…. ja ma ei tea nüüd, millise killu sees on mind rohkem, millise sees vähem…”
    “Pole midagi,” lohutas Peeglitagune, “paneme aga killud uuesti kokku ja kõik saab korda. Noo, omajagu ta ju aega võtab, aga korda see asi saab, usu mind.” Eks ma siis ootan, mingi karastatus ja kannatlikkus on mul ju juba olemas,” ohtas Alice alistunult.

  2. mul on taolisi nägemuslikke selgushetki ka olnud.
    kui kõik tundub jalustrabavalt valus ja hakkan mõlgutama mõtteid põgenemisest kuskile kurrunurruvuti saarele, siis tuletab mu linn end meelde. ja ma mõistan, et olen siin oma linna pärast, ning poisid – nad tulevad ja lähevad, aga armastus linna vastu jääb :D

  3. Isa, moosi on veel omajagu alles. Pole põhjust muretseda.

    Marika, teatav osadeks lagunemine on juhtunud jah, aga kuni miski lõplik ei ole, ei hakka sellest täpsemalt veel kirjutama. Aga hea on kui vähemalt kõik tükid alles on ja saab hakata ennast kokku panema.

    Liis, jea. :P

    Kairi, mul oli kirjutades sama pealiskaudne tunne, nii et ei se mitä. Linn on teine lihtsalt. :D Olen noor urbanofiil.

  4. mul oli selline hetk, kui ma ühel suvehommikul peale puhkust tööle läksin, mp3-s mängis Tõnis…
    “rannal valge maja,
    on suvehommik,
    sajab,
    kusagil helisevad kellad ja kääksub kaevuvinn,
    loodus üles ärkab,
    kasteheingi tärkab,
    päike oma esimesi kiiri heidab
    TAAS ALGAMAS ON PÄEV! “

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s