Planeerimisest ei pääse

Mulle meeldib aeg-ajalt planeerimise vastu mässata. Et vot ei taha teada mis homne-järgmine kuu-vanadus toob. Tihtilugu on see lõbus, üldjuhul aga suhteliselt tühi töö, kuna igapäevases elus on piisavalt palju indikaatoreid, et kogu improvisatsioon (või isegi selle teesklemine) õhust tühjaks lasta: tööplaan, puhkusegraafik, kohvipaks, Igor Mang…

Sel ajal kui Indias suur ja võikalt päikeseline talv mühiseb, naudin mina korraliku eestlase kombel kaamost – ärkan hilja, olen ikka unine, lähen nohinal tööle, naasen siis kui öö käes on ja virisen, et valget aega nagu ei olegi.
Aga tean, et kaamos tuleb nagunii ootele panna kui tükk Eestimaad mulle külla tuleb. Ja sellega kaasneb plaanimine.
Pean võtma puhkusepäevad enne kui keegi teine need võtab. Pean mõtlema mida-kus-ja kuidas tüki Eestimaaga Indias kõige toredam teha oleks, et oleks viimase peal reis ja puhkus. Pean varakult broneerima igasuguseid lendamisi ja sõitmisi – TEHTUD! Mis ka vahepealsetel päevadel ei juhtuks, 12. veebruaril korjan Eestimaa Chennai lennujaamast peale ja läheme merre ja 26. veebruaril lendame nagu üks mees Delhisse higistama. :)
Näe, näe, plaan.

Siis on muidugi plaanidesse alati pandud minu töö – selle jaoks on meil suur ja värviline Exceli tabel, kus kõik failid kuupäevade, nimede ja protsessidega ära on toodud ja selle vastu eksida ei saa. Rohkem kui sealt midagi ära kaob, lisandub sinna lühikese etteteatamisega igasugust kraami. Olen täheldanud usalduse hulka, mida minu kahvatu kuju endas teiste jaoks kätkeb, mistõttu leian end olukordadest, kus üle maailma Deluxe inimesed minu käest mingeid tähtsaid asju küsivad…ja esialgsest shokist toibununa…ma neile ka vastuseid tean.
Tuleb plaanida kuidas ametikõrgendusest kõrvale hiilida. Kes ometi suuremat vastutust tahaks? Mitte mina. Pole eluilmaski sellist ambitsiooni olnud. Kui keegi hakkab mind kõrgemasse tooli pressima, punnin vastu, lõhun tooli ära ja lähen hakkan hoopis puusepaks. Kui seal hästi hakkab minema ja puuseppade ülevaatajaks tehakse, saboteerin ennast ja hakkan töötuks.
Saate aru. Ei mingeid vastutusi! Mulle meeldib selline…raamidesse surutus, mis töösse puutub. Mul on oma nurk ja oma ülesanded ja siis…nokitsen. Võite mind Lihtsa Elu Annikaks kutsuda.

Seda enam ei tahaks ma mingeid suuri ja üllaid plaane enda jaoks Deluxe’is, et see muudaks lahkumise raskemaks. Ja neil päevil mõtlen ma oi kui palju lahkumisele.
Miks?
Sest on üsna raske Indias töötada, kui ise tagasi Eestisse plaanid minna.

Näe, jälle plaanib.

See et Lavakaga nii läks ei tähenda, et ma nüüd kunagi ega kuidagi ennast edasi harida ei kavatseks. Mine tea, äkki õpetatakse mõnel pool ambitsiooni ka ja ma võin rahulikult endale õnne soovida, selle asemel et närviliselt hariliku pliiatsi närimisest grafiidimürgitus saada.

Et siis plaanid. Neist ei paista pääsu olevat. Ma tean, ma olen peaaegu kõike proovinud:
Ühe otsa piletiga Indiasse, ilma igasuguste broneeringute ja edasiste ideedeta ja näe, kahe kuuga suutsin omale peika ja väga hea töökoha ja ilusad riided korraldada. Ilma plaanimiseta.
Ja siis olen isegi mõelnud, et mis oleks kui saadaks kõik kukeseenele ja mölliks ennast mõnesse templisse, teate, nagu Lii Unt ja elaks kesiselt, aga rikka hingeeluga ja paari aasta pärast kirgastuks ja…

Ma ei saa isegi mitteplaneerimist mitte planeerida.

Feiljur.

5 responses

  1. Kusjuures ma avastasin üsna hiljuti, et mul on vaja plaane. VAJA. Kui mingi asi saab otsa ja mul ei ole aastaks masterplaani välja mõeldud, siis ma lähen närvi. Ja väga isegi ei morjenda, et tihtipeale kõik mu plaanid muutuvad, kukuvad hoopis teistmoodi välja. Oluline on, et oleks plaan. Muidu on tühi tunne. Niiet jah, mulle plaanid meeldivad.

  2. Mul on plaanidega siuksed lood, et kui ma ühe paika panen, siis see kummitab mind nii kaua, kui tehtud saab. Seega pikaajalisi ei tasu teha, muidu muudkui kummitab. terve aja. phähh.

    aga vahel on siuke tunne, et tuleb plaanida, muidu libiseb kõik mööda ja ei saanud arugi, mis juhtus:)

  3. Minul on kõik kuidagi süsteemiväline ja natuke nagu ebaloogiline. Alates sellest, kuidas ma oma plaane ise näen. Neid on mul kohe pikaks ajaks ja hästi mitu. Näen neid nagu mägisuusataja mäe otsas, kuigi ma ei ole oma elu seeski suusad all suusamäel olnud. Aga vaat mu eluplaanide lähtepunkt on just sealt: hästi palju erinevaid ja eri raskusastmega radasid ning üles viiv tõstukikoht kogu aeg teadvuses olemas. Ja nii ma siis neid radasid kogu aeg vastavalt hetkeolukorrale valin ning kui olen valinud siis aina libisen ja libisen iseenesest, vahel lendan ka uperkuuti, aga raja ma igatahes läbin ning mõttetõstuki väel saan jälle mäetippu radade algpunkti. Vahel on poole mäe peal nati kahju, et näe jälle seesama ja suhteliselt igav rada, aga nii see läks, eks järgmisel korral püüan eksitavate ja ahvatlevate asjaolude kiuste selle uue ja huvitavama ning ainult endale meelepärasena tunduva raja valida. Tead, niimoodi oma elu ette kujutada on väga mõnus, mänglev ja rahustav. Pealegi ei kipu seejuures ise mitte kedagi ega midagi süüdistama ega ennast mingiks eluohvriks pidama, ise ju valin kogu aeg. Oma viga, kui mõnd rada ei vali ja kardan, et see on minu jaoks liiga keeruline. Samas ka jube hea mõelda nende radade otsas, kus tee ikka täitsa metsa keerab, et näe kui tore, neid ma ei vali.

  4. Petrone “Minu Eestit” lugenuna paneb eestlaste (meie) plaanilembusest kuulmine ikka veel muhelema. Viimasel ajal olen üha rohkem aru saanud, et liigne planeeritus on lisanärvikulu, sest peaaegu alati sõidab sisse mingi ootamatu sündmus, mis hästi tehtud plaani uppi lööb. Ja põhjustab täiesti asjatut närvikulu sellepärast, et plaan vussi läks. Olgu siis luhtaläinud kinoskäik (sest sõbral tuli ootamatu (!) asi vahele) või muu täiesti tavaline ootamatus. Palju lihtsam ja närvesäästvam on mõelda umbes nii, et nädalavahetusel võiks kinno minna, aga eks näis, mis saama hakkab. :)

  5. Mmmjaaa…teoorias on hea see “vaatame mis saama hakkab”, aga siinmaal on see kahjuks rohkem reegel kui selline tore mõttelaad, mida aegajalt viljeleda. Tore on see ainult siis kui see plaan ainult sind ennast puudutab. Kui sa oled ikkagi teinud kellegagi kokku plaane ja siis see teine inimene pidevalt niimoodi muretult mõtleb, et ah, vaatame, kas ma ikka viitsin ennast liigutama hakata…siis on jama, sest sinu plaan lendab ka uppi. Jääbki mulje, et peaks ainult iseendale meelelahutuses lootma ja kui juhtumisi kellegagi kokku saad kusagil, siis ongi see sõpradega koos olemine.

    Sellest teemast pikemalt kindlasti lähipäevil. Mul on esimese astme kontakt ja kogemus. :P

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s