Kolmemeetriste kosmosekasside radadel e. mõtteid “Avatarist”

Käisin täna siis seda James Cameroni viimast üllitist vaatamas, mille kallal nii palju ilgutud ja ohitud on. Mina ei hakka sisu UUESTI ümber jutustama ega kommenteerima, et on lastefilm või äranämmutatud teema— Loogiline et on äranämmutatud. Aga kui sa oskad vanast indiaanlaste-kauboide teemast nii toreda ja sinise muinasjutu joonistada, siis ei saa ju asi üdini paha olla.

Mõtteid

-Läksin kinno äärmiselt skeptiliselt meelestatult ja pügatud muru-kõrguste ootustega. Olles äsja Videviku teist osa näinud, arvasin, et häid filme ei lasta nagunii enam kinno, nii et kaotada ei ole midagi. Koledatest vampiiridest ja steroidhuntmeestest s***mat filmi annab treida.
Moraal number 1: Kui nii vähe ootad, saab asi ainult paremaks minna.

-Cameron (või tema animatsioonitiim) on astunud välja tulnukate stereotüübist, et teistel planeetidel planeetidel võiks leida vaid “väikesi rohelisi mehi”, kellele meeldib kehaõõnsusi sondeerida ja kelle tehnika on meie ulmelistest kompuutritest ja masinatest kordi änksim. See on hea! Jätame kõrvale ILMSE ökopropaganda, mida film endas kannab, on minu meelest ikkagi uus tore tulnuk-kujutis midagi tehnikakauget ja äärmiselt looduslähedast. Ja see, et kogu asi käib mingi punupats-stepsli abil – saad end puude ja loomade ja lindude külge ühendada ja muudkui rokid edasi. Aga miks ka mitte.
Suureks plussiks on na’bide (või mis nad olidki) väline ja maneerlik sarnasus kassidega. :) Rombjas peakuju, suured rohelised mandlisilmad ja vonklev saba pani ka kõige robustsema tegelase siiamiga sarnanema. Ja muidugi oli alati tore kui loo kangelanna kurjalt kähises. Täp-selt na-gu kass!
Moraal number 2: Asi saab ainult paremaks minna, kui kassid või kassilikud tegelased kaasatud on.

-Ma ei ole vaevunud tausta lugema, et kust nad Pandora planeedi loomiseks inspiratsiooni said – kuskilt nagu heliseb midagi Sõrmuste Isanda ja saja muu wow-vaatega filmi puhul kasutet’ Uus-Meremaast – aga kolepalju on sarnasusi veealuse flooraga. Ilus on. Kogu see heljuv-siuglev värk ja need millimallika-sarnased “puuseemned”… Taimede (ja tegelikult ka loomade) sinakas toon ja kuidagi libe ja hõljuv olek – mitte ÜHTEGI kohevat saba! – tekitas aegajalt tugeva 10 000 ljööd vee all tunde.
Ja seda kõike veel 3Ds-s eksole.

-Jah, 3D. Minu kui prillikandja mure, et kuidas ma need kohmakad plastprillid oma omade peale panen sai lahenduse – need on TÕESTI kohmakad ja mahuks ka suurema paari ette panna. Natuke nõuab harjumist, aga olgem ausad, ilma nendeta võib siis juba poole seansi pealt minema jalutada. Mind üllatas inimeste hulk, kellel ei olnud 3D prille peas. Asi ei ole ju efekti lisamises kui sa seda tahad. Kogu see 3D versioon filmist ajab ilma prillideta pea ringi käima, piirjooned on hägused ja värvid supersürrid.
Aga see on juba tehnika kallal nokkimine.
Moraal number 3: 3D ON päris vinge.
Raik ütles tööjuures, et ta tahab nüüd kõiki filme niimoodi vaadata. Tulevikumuusika…

-Küsimused ja nurin, mis peast läbi käis:
1. Miks peab nii robustselt vaatajale söötma, et meie, inimesed, oleme pahad ja julmad? Saab ka leebemalt, ei pea valge armiga mees “kodupuud” lõhki pommitama ja siis kohvi rüübates märkima, et tavai mehed, lähme koju, ma teen teile õlle välja.
2. Miks peaks mingi hipist antropoloog üldse sõjaväega koostööd tegema, kui ta teab, mis eesmärgiga kogu see Avatari jant toimub? Point on mingi superkalli mineraali või kivimi kaevandamises, palgake geoloogid ja läbirääkijad, mitte ahelsuitsetajast Sigourney Weaver. Kas asi on selles, et tal on tulnukatega kogemusi?
3. Miks lõputiitrite ajal mingi TÄIESTI mööda laul pandud oli? Kogu filmi vältel oli normaalne orkestrimuusika, kulminatsioonid ja tärinad, ja viiulid kui on romantika… Ja siis lõpeb film otsa, tulevad tiitrid ja…
…hakkab mingi jubedam Eurovisiooni ballaad! Ei sobi!!

A vot vaatasin ära, ei kahetse, DVDd ostma ka ei hakka. Korralik popcornikas. Kellel kõhklus-kahtlus on, tasub ära vaadata ikka.

P.S. Lugesin kuskilt filmiblogist, et näe, näe Cameron on teinud asja pere kõige pisematele. Noh, ei ütleks. Minu taga istus kinos üks väike jutukas Printsess Hõbeniit, kes esimese poole filmist häirivalt kurisevat narratiivi jutustas ja teise poole lihtsalt huikas. Kui siis filmi lõpus püssid tärisema hakkasid, läks tal huvi ära, nii et väljapääsu suunas liikudes nägin Printsessi suust venivat magusa une süljeussi, mis ema roosa salwari õlga niisutas.
Lapsesuu ei valeta või kuidas see oligi…