Ma ei saa öelda, et tunneksin kergendust või rahuldust, otse vastupidi, olen muserdatud. Vaid mu eesmärk on saavutatud: tean, mida pean teadma; mõistan kõike, mis on minuga alates jaanuarikuust juhtunud. Iiveldus ei ole mind jätnud ja ma ei usu, et see mind peagi jätaks; kuid ma ei pea seda enam kannatama, see ei ole enam haigus või mööduv nähe: see olen mina.
(J.P. Sartre Iiveldus)
Rebides jultunult Sartre igasugusest filosoofilisest taustfoonist ja lugupidavast diskursusest välja, surudes ta köögiseinte või magamistuppa, unetu öö-järgsete kortsus linade vahele, olen teinud vaid seda mida oskan. Paisanud välja read, millele varemõpitu ja -loetu peaks kaalu lisama. Juba emakeeleõpetaja Milvi osutas omal ajal, et tsitaat annab asjale targema maigu. See näitab, et sa ei ole esimene, kes nii on mõelnud. Ei ole sinu tundmused siin ilmas pretsedendiks. Ja kui keegi on sellise asja juba ajalukku kirjutanud, siis peab see üks isevärki, aga tegelik teema olema…
Kui Iiveldus enam 13-tunnist karu-und ei paku ja sind aovalguses üles ajab; kui siis ükski arst ka vastuvõttu ei korralda, vaid esmaspäeva puhul alles kell 5 õhtul tööle suvatseb tulla; kui siis voodis end küljelt küljele rullides ka ühtegi head mõtet ei tule… Kõik impulsid jooksevad liiva suurte inimeste probleemide tõttu nagu raha ja teistega arvestamine – oleks kadestamisväärne saada tagasi see lapsik isekus, mille abil taskutäie lepalehtede ja kahe paki närimiskummiga teise linna oli plaan matkata— (Näis millal tagasi tulen.)
Ei saa kõike (uuesti?) pikalt saata ja uuesti teele asuda. Enne peab koguma. Ja siis mõtlema kuidas seda teistele seletada. Ja siis… Kes kindlustaks selgi korral pikemaajalise rahulolu?
Niisiis ei ole ära minemine hetkel (julguse puudumise materiaalse olukorra millegipärast) võimalik.
Isegi külge keerates ei tule paremaid mõtteid. Mida ma siis teha tahan? Ja millal? Ja kuidas? Ja kui ma seda kohe ei saa, kas see tahtmine läheb üle? Ohates panin teksad jalga, kaotasin end korraks võrku ja…
…leidsingi selleks hetkeks sobiva peibutise:
Eksistentsiaalse kriisi quiche
Vajad:
Põhjaks
-klaasitäis jahu (200g vist)
-100g külmkapist võetud kõva võid
-sutike soola
-natuke külma kraanivett
Katteks
-seeni
-maisi
-herneid
-juustu
-kõikvõimalikke muid toredaid asju, mille välja suudad mõelda ja poest leida
-muna ja piima segu kõigele otsa
Sega jahu ja sool ning lisa sinna hakitud või. Mulju kätega või ja jahu ühtlaseks ja lisa pisuthaaval vett, kuni tainas koos püsib. Paki see toidukilesse või (nagu mina -) kilekotti ja pane mõneks ajaks külmkappi seisma.
Rulli taigen ümmarguseks või (nagu mina -) aja sõrmedega kandilises ahjuvormis põhjaks laiali, suska kahvliga mõned augud sisse ja pane 220°C juures eelkuumutatud ahju umbes 10 minutiks, kuni põhi on tahenenud, aga mitte küpsenud. Võta välja enne kui tainas värvi hakkab muutma.
Keeda-haki-purusta vahepeal kattematerjalid. Lisa need eelküpsetatud põhjale, kõige peale lisa juust ja muna-piima segu.
Pane kogu see toredus tagasi ahju 20-30 minutiks või kuni kate enam ei loksu.
Head isu ja loodetavasti on kogu see askeldamine rasked mõtted mõneks ajaks peast pühkinud.
Ω
Addendum: Tuli üllas mõte kirjutada raamat, kus iga peatükk lõpeb mingi lihtsa ja äraproovitud retseptiga. Et siis inimesed saaksid minu lapseohtu memuaare lugeda ja kui kere kultuurist heledaks läheb, siis kapist leitavate asjadega kohe minu asjalikul juhendamisel mingit ampsu oskaks keevitada.
Kirjastajad ja muidu huvilised, võtke ühendust, räägime kuupäevadest ja rahast!
(Enesetunne läks suurejoonelise plaani peale mitu kraadi paremaks.)
Jabur teelaudkond. 
1. lääne inimese saatuslik (või lausa fataalne) viga on see, et ta identifitseerib end oma mõtetega või siis nende kaudu (tsitaadis siis peategelane teeb samastub oma iiveldusega). loen ühe saksa filosoofi übermagusat maiuspala. ja see tõesti on filosoofia, kuid tänapäeva masside jaoks pisut vastuvõetamasse vormi kirjutet. (kui oled huvitet, siis…)
2. tegelikult on tsiteerimine üks konksuga asjandus. ühest küljest demonsteerib tsiteerija oma laia silmaringi, kõrget erudeeritust jne., teisalt aga näitab ta, et temas endas pole originaalseid mõtteid või ei oska ta oma sisemist möllamist lummavalt sõnadesse ümber voolida. ma tean, et see sinu puhul ei kehti, aga, tead, on inimesi, kes loobivad tsitaate ja aforisme ja muid vaimseid teri sinna ja tänna, et teised näeksid kuivõrd “haritud” nad on. ja see, mu sõber, paneb mind pahuralt pead raputama.
ahjah. ja ülejäänud jutu peale. see ei ole eksistentsiaalne kriis. see on rahulolematus sellega, mis sa oled endale valinud. see on vajadus hakata alati mingil hetkel põgenema. (sa tead ju, ma olen seal olnud.)
pole mõtet pead liiva alla panna või teise maailma otsa põgeneda. vaata oma elule näkku.
ma tean, et elu võib tunduda äärmiselt traagilise kurbmänguna, kuid tegelikult on see lihtsalt mäng. me ise saame sinna ette epiteete valida.
(peaks mingi nõmeda nalja siia targutamise ja kaagutamise lõppu panema. tuli üks meelde, aga see on liialt antisemiitlik, ja me kõik oleme jube tolerantsed, aga mitte (enese)irooniliste naljade suhtes.)
mhmh. ma tean. “preili kampsun, teil on oma blogi ka!” :D
See Julie-filmi 100kordne vaatamine on Sulle mõnes mõttes õpetlik-kasulikult mõjunud. Ka Su oma valitud tsitaat on OK – mõtlemisega lood/muudad suurema osa oma elust. Pole ju mõtet hakata enda küljest ära lõikama sõrmi, mis lihtsalt tunduvad Sulle kas liiga pikad või liiga lühikesed või ärrituma vaid seetõttu, et unetul ööl tundub elu liiga rutiinne, ilus, hale või tühi. Kui seesugune uneta ööde mõttemall kordub, tulebki seda võtta osana endast. Iseasi, kuidas sellest tulenevat energiat kanaliseerida. Minu meelest leidsid küll väga hea variandi.
Tulles eelkirjutaja kombel iidsete tarkuste kallale, siis on kirja pandud, et lääne inimeste kõige suuremaks nuhtluseks on enese pidev võrdlemine küll ümbritseva, teiste inimeste ja isegi iseendaga, et tekitada eneses pidev rahulolematuse foon, mis ei lase nautida omaenda siin ja praegu olemist.
Nii. Kust ma nüüd alustan… Kommentaarid on pikemad kui postitus ise ja Liisbet on nagu kuri filosoofiline sõjalaev, mis mu pointe rammib.
Eksistentsiaalne kriis on samasugune tore sõnakõlks praeguseks segaduses olekuks nagu depressioon on kurb-masendunud olekuks ja “ealised iseärasused” on igasuguseks terviseveaks parim põhjendus peale 15ndat eluaastat.
Loogeš, et iga kord kui mõtled, et raisk, see töökoht ikka ei ole nagu päris see mis ma ette kujutasin, tea kas peaks nüüd uut otsima – et see ei ole see millest Sartre oma peavaluraamatu kirjutas.
Loogeš on ka see, et minu kirjatükk on reaalsusest inspireeritud satiiriline kokandusnurgake, milles…on samapalju masala pipart kui tõtt. Või siiski? Äkki ongi kriis, aga ma ei taha teid muretsema panna? Aga äkki pole mul lihtsalt millestki kirjutada ja siis leelutan niisama mingeid udumõtteid.
Ja üldse, mille kaudu ennast siis defineerida tuleks? Cogito ergo sum on lihtsalt mõnisada aastat vana soe õhk või—
ei ole üldse kuri :) kuigi nüüd ülelugedes võib sealt igast asju leida, mida seal tegelikult ehk polegi. tsiteerimise-möla ei käinud sinu kohta, vaid nende poosetajate kohta, kes topivad kopitanud lausekesi igale poole, sageli täielikult adumata lause sügavamat tähendust.
võib-olla võtsin ma su kirjutust liialt tõsiselt, liiga lähedasena. jah, mitte võib-olla, vaid päris kindlasti.
ma arvan, et enda ja teiste defineerimine, klassifitseerimine, purki pistmine, identifitseerimine, sildistamine jne võiks lõppeda. sellest tulenevadki meie probleemid. kui väga kaugele ulatuivaid üldistusi teha, siis isegi sõjad.
ja ma arvan, et enda olemasolu samastamine mõtlemisvõimega on tõesti vist soe õhk. enda samastamine teadvusega aga pole. aga teadvus – see ei ole mõtlemine, see on midagi muud…kui ma vaid poleks eelmises paragrahvis defineerimisest loobunud ;)
aga ma ju armastan ja jumaldan sind. ja ma tunnen end justkui vastupidiselt goethe mefistofeles, et plaanin head, aga korda saadan kurja :D
Ka mina viskusin kiirelt oma meelest hingepalsamit pritsima, sest kartsin, et oled musta augu äärel. Üldiselt pole hea keset ööd saia küpsetada. Samas tean omast käest, kui hapraks võib vahel hing muutuda: kui su pingutamistest pole kasu (loen õudusega, kui ükskõikselt Su sealsed sõbrad kellaaegadesse suhtuvad ning seetõttu pead pidevalt oma päevaplaane muutma), kui viibid kodust nii kaugel (eriti pühade ajal), kui oled ennast tööl ammendanud (saan aru, et Sul on seal tööl ikka päris palju sellist, mis täiega stressama ajab), kui tuleb järjepidevalt kellegagi arvestada jms. Selliseid eksistentsiaalseid kriise tuleb ikka ette, küsimus on see, kuivõrd oskuslikult oled neid elus õppinud teiste eest varjama ning samal ajal nende lahendamise ja laabutamisega ise hakkama saad.
Ma täiega naudin Su kirjutisi ning esimese ehmatusega kartsin, et äkki otsustad mõneks ajaks vakka jääda. Tead, alusta oma mõtete teostamisega – kirjuta oma “lapseohtu” memuaare ja lisa sinna kokkamisõpetus – ootan seda suure huviga, tõesti, see on väga hea mõte! Pealegi nii enese- kui ka lugejate teraapiline ettevõtmine.
Lugesin Su jutu läbi. Ja kommentaarid otsa ja kuidagi raske hakkas olla.
AGA. Enne kui ma lõpuni jõudsin mõtlesin juba, et siuke kokaraamat võiks olla kus oleks nii juttu kui tegutsemist:)
kõht läks tühjaks. korrrr…
Mul tekkis kahtlane tunne, et selline korraliku juturaamatu ja kokaraamatu põiming on juba olemas. Võiks ju olla. Arundhaty Roy “Väikeste Asjade Jumalast” saab igal juhul ühe banaanimoosi retsepti :)
Hiljuti Tekkinud Lugeja
Lugejaks sattusin esialgu vist ikka selle pärast, et mina olen ju Irvikkass ja Sina Alice:)
Nüüd on vaja Märtsijänes ja Hull Kübarsepp leida ja ongi konkreetne blogitiim koos… Tere tulemast igatahes.
Eelmise punkti juurde minnes, mul ka kuskilt heliseb, et on mingi retseptiromaan olemas. Kas see “Šokolaadikeeduvesi” vms millest nummi filmgi tehti ei või olla? Mälu pole enam see, mis ta oli algklasside päevil, kas teate.
Igatahes, kui ei mäleta, tähendab et nii suurepärane ei olnud! Tuleb teha uus ja parem ja vingem!