Eksistentsiaalne kriis ja mida sellega peale hakata

Ma ei saa öelda, et tunneksin kergendust või rahuldust, otse vastupidi, olen muserdatud. Vaid mu eesmärk on saavutatud: tean, mida pean teadma; mõistan kõike, mis on minuga alates jaanuarikuust juhtunud. Iiveldus ei ole mind jätnud ja ma ei usu, et see mind peagi jätaks; kuid ma ei pea seda enam kannatama, see ei ole enam haigus või mööduv nähe: see olen mina.

(J.P. Sartre Iiveldus)

Rebides jultunult Sartre igasugusest filosoofilisest taustfoonist ja lugupidavast diskursusest välja, surudes ta köögiseinte või magamistuppa, unetu öö-järgsete kortsus linade vahele, olen teinud vaid seda mida oskan. Paisanud välja read, millele varemõpitu ja -loetu peaks kaalu lisama. Juba emakeeleõpetaja Milvi osutas omal ajal, et tsitaat annab asjale targema maigu. See näitab, et sa ei ole esimene, kes nii on mõelnud. Ei ole sinu tundmused siin ilmas pretsedendiks. Ja kui keegi on sellise asja juba ajalukku kirjutanud, siis peab see üks isevärki, aga tegelik teema olema…

Kui Iiveldus enam 13-tunnist karu-und ei paku ja sind aovalguses üles ajab; kui siis ükski arst ka vastuvõttu ei korralda, vaid esmaspäeva puhul alles kell 5 õhtul tööle suvatseb tulla; kui siis voodis end küljelt küljele rullides ka ühtegi head mõtet ei tule… Kõik impulsid jooksevad liiva suurte inimeste probleemide tõttu nagu raha ja teistega arvestamine – oleks kadestamisväärne saada tagasi see lapsik isekus, mille abil taskutäie lepalehtede ja kahe paki närimiskummiga teise linna oli plaan matkata— (Näis millal tagasi tulen.)
Ei saa kõike (uuesti?) pikalt saata ja uuesti teele asuda. Enne peab koguma. Ja siis mõtlema kuidas seda teistele seletada. Ja siis… Kes kindlustaks selgi korral pikemaajalise rahulolu?

Niisiis ei ole ära minemine hetkel (julguse puudumise materiaalse olukorra millegipärast) võimalik.

Isegi külge keerates ei tule paremaid mõtteid. Mida ma siis teha tahan? Ja millal? Ja kuidas? Ja kui ma seda kohe ei saa, kas see tahtmine läheb üle? Ohates panin teksad jalga, kaotasin end korraks võrku ja…

…leidsingi selleks hetkeks sobiva peibutise:


Eksistentsiaalse kriisi quiche

Vajad:
Põhjaks

-klaasitäis jahu (200g vist)
-100g külmkapist võetud kõva võid
-sutike soola
-natuke külma kraanivett

Katteks
-seeni
-maisi
-herneid
-juustu
-kõikvõimalikke muid toredaid asju, mille välja suudad mõelda ja poest leida
-muna ja piima segu kõigele otsa

Sega jahu ja sool ning lisa sinna hakitud või. Mulju kätega või ja jahu ühtlaseks ja lisa pisuthaaval vett, kuni tainas koos püsib. Paki see toidukilesse või (nagu mina -) kilekotti ja pane mõneks ajaks külmkappi seisma.
Rulli taigen ümmarguseks või (nagu mina -) aja sõrmedega kandilises ahjuvormis põhjaks laiali, suska kahvliga mõned augud sisse ja pane 220°C juures eelkuumutatud ahju umbes 10 minutiks, kuni põhi on tahenenud, aga mitte küpsenud. Võta välja enne kui tainas värvi hakkab muutma.
Keeda-haki-purusta vahepeal kattematerjalid. Lisa need eelküpsetatud põhjale, kõige peale lisa juust ja muna-piima segu.
Pane kogu see toredus tagasi ahju 20-30 minutiks või kuni kate enam ei loksu.

Head isu ja loodetavasti on kogu see askeldamine rasked mõtted mõneks ajaks peast pühkinud.

Ω

Addendum: Tuli üllas mõte kirjutada raamat, kus iga peatükk lõpeb mingi lihtsa ja äraproovitud retseptiga. Et siis inimesed saaksid minu lapseohtu memuaare lugeda ja kui kere kultuurist heledaks läheb, siis kapist leitavate asjadega kohe minu asjalikul juhendamisel mingit ampsu oskaks keevitada.
Kirjastajad ja muidu huvilised, võtke ühendust, räägime kuupäevadest ja rahast!

(Enesetunne läks suurejoonelise plaani peale mitu kraadi paremaks.)