“Kõigil läheb hästi”

Everybody’s Fine (2009)
Rež.: Kirk Jones
Osades: Robert De Niro, Drew Barrymore, Kate Beckinsale, Sam Rockwell

.

Ma ei räägi teile sellest filmist. Ma räägin sellest, kuidas ma seda filmi vaatasin.

“Kõigil läheb hästi” oli mu tänane SQC ülesanne, mis jäi neli tundi hiljaks, nii et erilise vaimustusega seda kell 8 vaatama ei hakanud. Teadsin, et täna läheb pikalt ja kuna ma filmist eelnevalt midagi ei teadnud, et olnud mingeid ootusi-lootusi ka.

-“Oi,” ütles Dahlia. “Sul on täna Everybody’s Fine?”
-“Mhmh.”
-“See on see film, mille ajal ma täiega nutsin, mäletad?”
-“Ei mäleta, millest see on siis?”
-“Mingi vanem mees, kelle naine on surnud, tahab oma lastega kokku saada, aga need ei saa või ei taha või… Ma ei tea, aga see on hästi kurb.”
-“Ahah. No selge.”

Olen filmide osas mitte väga tüüpiline naine – armastan 90ndate maika-actionit rohkem kui peaks ja väärtfilme liiga palju ei vaata, aga täiesti ausalt öeldes ajavad kõiksugused surmaga lõppevad või muidu traagilised armastuslood (“Inglite Linn”, “Kui mees armastab naist”, Notebook, jne), vangladraamad (teate isegi) ja loomafilmid (“Hobulausuja”) ikkagi silma niiskeks.
Koge(ne)m(at)usest jäi Dahlia kirjelduse puhul mulje, et minust see film kuigipalju välja ei pigista, vanad inimesed mind noort looma üldjuhul nukraks ei aja.

1161 subtiitrit – korralik meeter-neljakümnene film, täheldasin asjatundlikult ja klõpsasin video käima.

20 minutit filmist.
Tsilk-tsilk kukkus pisar mõlemast silmast lauale.

Viisteist minutit hiljem luristasin jälle nina.

Millalgi 100-200 subtiitrit enne lõppu lahistasin nii jubedalt nutta, et pidin prillid eest ära võtma ja pea salvrätikusse peitma. Mõtlesin küll, et pööran asja naljaks, kui Dahlialt järgmist salvakat küsin, aga välja tuli mingi nuutsuv südantlõhestav kääks ja Dahlia ehmatas täitsa ära. Pühkisin kogu oma silmavee varrukasse ja pidin kööki hiilima, sest meie osakonnas olid kõiksuguste ninarättide varud otsa saanud.
Tagasi oma kohale istudes ja kõrvaklappe pähe sättides teatas Dahlia südamlikult, et tegelikult läheb asi paremaks. Helgemaks.

Enne filmi lõppu—

—tsilk, tsilk. Tsilk. Silmad vees nagu kevadsula ajal.

Vot selline film. “Kõigil läheb hästi”, aga mina löristan nutta nagu sõduri naine. Kummaline on see, et seda filmi ei saagi kirjeldada, nii et keegi kes näinud ei ole aru saaks, m i s see on, mis nii kurvastavalt mõjub. Pisikesed detailid, suurepärane näitlejatöö De Nirolt ja need väikesed valusad momendid, millega režissöör vaataja hingekeeltel mängib ilmselt. Koduigatsus ja suur armastus ja süüme oma perekonna ees— No ma ei tea.
Vaadake, aga varuge korralikult kuivi rätikuid.